anni elu, lisa: peenemad hetked

anni elu 5

paraku oleme me anniga yksteisest eraldumas ja varsti ei tea ma enam hoopis midagi anni elust ette kanda. meie tore elus tsubames mokumegane-meistri juures jättis annile nii sygava mulje, et sellest lubas ta ise kirjutada, kohe peale tsubamet käis anni aga omapäi naras näituseavamisel ja sealt edasi on anni igal hommikul tublisti kell pool kaheksa yles ärganud ja koolis metalli tagumas ja uuristamas käinud, nii et mul on tulnud õhtuni endal ise meelt lahutada. ja homsest läheme me ju hoopis lahku! õnneks ei pea ma anni pärast siiski muretsema, sest mõni aeg tagasi juhtus see, mida ma juba ammu olin oodanud: yhel päeval teatas anni, et tema on nyyd godzilla ja hakkas igal võimalusel tasase häälega möirgama ja osutama, kus ja milliseid rahvamasse ta oma sabaga kahte lehte saaks lyya, ka rattaga sõites vonkleb ta saba sageli (esimest korda juhtus see yhel näituseavamisel, kui ta kontsakingades kõrgelt yle kõikide peade sai vaadata ja jutustas mulle nt, milliste nägudega eemal olevad oma kõnejärge ootavad tähtsad tegelased tukastavad). ehkki anni peab nyydsest peale yksipäini suures tokyos hakkama saama, kes saaks godzilla enese vastu!

anni elu 4

nagu lubatud, ärkas anni reede hommikul varakult, et nii end kui ka mind kimonosse riietada, et siis jaapani tantsu etendusele minna - peab ytlema, et see riietamine tuli tal hästi välja, mida tõendasid ka väga paljud rõõmsad hyyatused tänaval; eriti rõõmustas anni sydant, kui yks asjalik tädi metroos peale harilikke kiidusõnu kysis, et kas me oleme tantsijad.

kui uhke ka anni ise polnud, kuldset peaehet polnud tal enda jaoks kusagilt võtta.

meie piduehtes kodutänavale sobis anni elegants ideaalselt.

laupäeva õhtul soendas higashi-komagata end pyhapäevaseks tõsiseks tööks ette.

pyhapäeva hommikul olime meiegi aegsasti tõsiseks tööks - ehk mikoshiga päev läbi meie kandis majade vahel tiirutamiseks - valmis.

olime lootnud, et ehk antakse ka meile asjaosaliste jakid, aga kyllap polnud me siiski piisavalt asjaosalised ja nii me siis imetlesime alguses niisama kõikide tänavate või plokkide erinevaid jakke ja jalutasime rongkäiguga kaasa.

ka lastel oli muidugi oma mikoshi kanda.

kuna nende kolakate kandmine pole põrmugi kerge, siis tehti aeg-ajalt peatusi ja pakuti kandjatele värskendavaid karastusjooke või ka puhast õlut, sest kui aus olla, on nende kandmine piinav ja vastu pidada, tundub juba varahommikust peale kergelt purjakil olla ysna loogilise lahendusena. yks peatus sattus olema täpselt meie maja ees ja siis ei pidanud ka anni enam vastu, vaid tõi ylevalt meie geisai festivali jakid - vähemalt et midagigi oleks - ja see töötas, varsti juba hakkasid sõbralikud inimesed uurima, et mis me sellised oleme ja anni sai endale terve päeva jooksul hulga sõpru juurde.

järgmises peatuspaigas, kus ka meile värskendavaid purgijooke pakuti, sai anni sõbraks mitu toredat boss-härrat, kellele kyllap avaldas muljet anni kui sepatydruk - meid võeti kohe kampa..

..ja pandi ilmarahvale rõõmuks etteotsa mikoshit kandma.

siis me kandsime seda õigupoolest vähe, ent pealelõunal põhiparaadi ajal tassisime ja tassisime seda tõsiste tööinimestena yhe pika teejupi, nii et õlad olid sinised ja punased, yhe kohaliku templini, kus samuti oli peatuspaik ja pakuti tassiga värskendavat teed. peale teetasside ära viimist tahtis anni meile ka tassiga pakutavat vett tuua, end kohale jõudes oli tassis hoopis sake - oli kohe tunda, kuidas see kurgust otse õlgadesse läks.

mikoshide tassimine on nii tõsine töö, et on olemas professionaalid, kes käivadki kampadena festivalilt festivalile kohalikele abiks - aga ma arvan, et see on ka kohalikele uhkuseasjaks, kui nad oma festivalidel ikka asja eest on ja väga paljud inimesed aitavad kas või natuke maad seda edasi vedada.

mõned teevad seda rõõmsal meelel..

..samal ajal kui teistel paistab see konte murdvat.

kolmandad piirduvad väärika eemaltvaatlusega.

kandmist ei saa lõpetada enne, kui yks boss-meestest pole puuklotse kokku lyyes selleks märku andnud ja lõpu eel võttis ta selleks mõnuga aega ja vaesed läbiklopitud ja eufoorilised kandjad hypitasid mikoshit veel kaua eriti metsikult ja jagelesid rõõmsalt au yle olla kandjate hulgas esireas.

lõpuks kõlas ka oodatud lõpu-klakkklakk ja kõik võisid teenitult õhtusele tantsule ja pidusöögile mõtlema hakata. ja siis järgmisel aastal jälle.

anni elu 3 - piltjutustus

septembri alguses toimub geisai, anni ylikooli festival, mis algab traditsiooniliselt suure rongkäiguga, kus iga osakond omatehtud hiiglasliku kantava kujuga uhkeldab; nii kuju kui ka hapid (festivalijakid) on esmakursuslaste poolt hoolega tehtud.

metalliosakonna uhke kotkas.

paraad viib kujud ueno parki ilmarahvale näha ja ehkki kujud on vahtplastist, ei ole see just kerge töö neid tassida.

õnneks on aga olemas abivalmid kaasõpilased, kes tassijatele lausa ämbrite viisi vett kaela kallavad.

teiste osakondade kujudest oli anni lemmikuks disainiosakonna neko-monsta.

vaadake lähemalt, millest yks korralik koletiskass koosneb.

ylejäänud festivaliaja veetsime peamiselt ärihoos jagades oma "poodi" rõõmsalt anni koolikaaslastega.

yhel päeval tegime seda balzaci valvsa pilgu all.

palavusest hoolimata anni aina myys ja myys ja myys..

..kuni lõpuks ei olnudki suurt midagi enam järel.



peale rasket festivalitööd tuleb muidugi puhata ja kus oleks seda parem teha, kui looduses.

looduseks kõlbab hästi suur park, mille yhel õhtul ratastega sõites avastasime - see on nii suur, et isegi lõhnab looduse moodi.

pargis loeb anni intelligentse inimesena raamatut..

..sööb rull-onigirit..

..ja maitseb mänguasjadega kompvekke.

anni lähitulevik tõotab olla kirju - täna laenutasime soranolt veel yhe kimono (sest nyyd on ju september ja ega siis enam sobi yukataga käia) ja homme kavatseme end peenelt riidesse panna, et siis veel peenemale jaapani tantsu etendusele minna, mille piletid meile tasuta anti (muidu oleks yks pilet 9000 jeeni) ja sealt läheme otse edasi tokyo photo fairile, kus me jällegi tasuta sisse saame - kyll annil on ikka tore ja lahke sõpruskond. ning laupäeval ja pyhapäeval toimub higashi-komagata oma festival, kust anni tahab jällegi osa võtta, et saaks aga jakke ja kujusid kanda ja see on ju ainult tore - meie maja juurde toov pikk tänav on juba paar päeva värvilisi laternaid täis riputatud. ainuke paha asi on see, et häid asju on liiga palju, see photo fair kestab ka terve nädalavahetuse, nii et eks meil tuleb kuidagi end jagada.

anni elu 2

mõni hetk tagasi seisatas anni korraks veel keset tuba ja ytles kindlahäälselt: "ma siis nyyd lähen!" ja astus katusele ja nyyd ta seal päevitabki. peaks aega võtma, kaua ta vastu peab. igal hommikul, kui ma ärkan, tundub, et kyll on lõpuks yks tore pilvine päev ja siis, kui ma lõpuks jõuan aknast päris välja vaatama, on seal muidugi vastik paha ja me oleme iga päev kylmutatud toas varjus olnud, et alles õhtupoolikul välja minna. välja arvatud esmaspäeval, mis oli anni stipendiumipäev ja mille puhul ta arvas, et võiks midagi erakorralist teha, mõtlesime, et võiks muidugi minna (kaugele, rongiga) roppongisse fujikeskusesse foto ajaloo muuseumi ja anselm adamsi näitusele, aga see tundus lausa raiskamisena, kuna nii keskus kui näitus on niikuinii tasuta ja sinna saaks ka vaesematel päevadel minna, nii et selle asemel läksime hoopis karaokesse. umbes poole kahe paiku jõudsime sinna ja kui anni läbirääkimisi pidas ja meile laulutuba hankis, siis ma nii muuseas pärisin, et kauaks me siis jääme ja anni ytles seitsmeni ja ma ytlesin jajah, sest no kes siis seda tõsiselt võtab. aga kui me olime juba liftis ja oma putka poole sõitsime, siis ma kysisin uuesti, kaua me oleme ja anni ytles uuesti, seitsmeni, ja siis ma hakkasin juba kahtlema, et palju ta ikka yhte nalja teha viitsib. lõpuks me laulsimegi viis ja pool tundi, vahepeal hakkasid kurgud valutama ja vahepeal hakkasime deliirseteks muutuma, aga lõppkokkuvõttes oli ysna lõbus, pärast oli ainult väsimus, nagu oleks 9st 5ni rasket tööd teinud. ja leidsime, et meil oleks vaja eraldi karaoket, mille uksele oleks kirjutatud "90ndad". ylejäänud päevadel oleme aga jälle viisakalt käitunud, päeval loeme ja vaatame filme ja anni voldib ja mina meisterdan märke ja õhtupoolikuti oleme väljunud tavaliselt eesmärgiga leida mingi käsitöövidin ja siis oleme sõitnud ratastega erinevatesse kaugetesse poodidesse (yks oli nt 8kordne, kus oli eraldi ymbrikute korrus ja eraldi karpide korrus jmt ja tillukestesse mudellennukite ja -tankide poodidesse ja õigupoolest tervesse mudelkujude poodide linnaossa) ja iga päev on anni ostnud mulle umbkaudu yhe vidina. et siis järgmisel päeval avastada, et midagi oleks nagu ikka veel vaja. teisipäeval käisime ka raamatukogus, kus võtsime uued origami- ja muud raamatud. neil on vist kolm või neli riiulit inglise keelde tõlgitud jaapani kirjandust ja ma olen võtnud oma sydameasjaks need jõudumööda läbi lugeda ja anni on ka omalt poolt tublisti abiks ja praeguse seisuga tundub rahva lemmik olevat kenzaburo oe "a personal matter". eile õhtupoolikul olime sõitnud lihtsalt sajajeenipoodi kustukummi ostma, sest anni tahab mulle geisai festivali ajaks nimelist oma 'meistritemplit' teha, aga eiteakust tuli poole pealt talle mõte "aga lähme india poodi sulle musta teed ostma". ma nimelt olen siin väga leplik olnud ja heal meelel oma igapäeva-senchat joonud ja yldsegi mitte kurtnud ja ainult mõni kord õhanud, et no kyll see must tee on ikka hea ja minu arvates isegi mitte kõva häälega, aga no kes siis india poodi ei tahaks minna, kui juba niimoodi pakutakse. selleks tuli minna sellele kadaka turule, mille juures me shirley'ga sushit söömas käisime ja anni vedas mu seal rõõmuga yhte maaalusesse poodi, mille kohta ta ytles "siin on hiina toidud" (sest kohale jõudes oli 'indiast' saanud 'lihtsalt aasia' ehk yldisemalt 'hiina') ja esmase asjana paistsid sealt suured kondid, veidrad suured kalad, kilpkonnad ja ilusad kõrged riidad seajalgu. me olime terve päev poodides juba ohtralt asju maha ajanud ja jätkasime seda ka seal, sest yhtäkki oli meie ees põrandal maas ilus peen seakäpp ja me seisime seal ymber ja ei osanud midagi teha, kuni anni lõpuks seda myyjale näitas ja siis me põgenesime (jõudes siiski seajalamehe teevalikule pilgu peale visata). käisime veel ka yleval turul ringi, aga ka kõige peenemates jaapani teepoodides on kyll nii- ja naa- ja seesugust rohelist teed, aga musta eikusagil. lõpuks kogusime julgust ja läksime tagasi maaalusesse hiina turgu, kus tegelikult oli väga palju põnevaid asju (ehkki pooltest vist parem oligi, kui täpselt ei teadnud, mis nad just on) ja anni, Hea Õde, ostis mulle pool kilo puerhi, seajalamehelt veerand kilo oolongit, mis on nii suureleheline, et jätab isegi eesti elevanditeed häppi ja pärast veel poest suure paki röstitud riisiteradega rohelist teed - nyyd mul on rohkem kui kilo teed ja ma tunnen oma jõukusest mõnu. ja võib-olla leiame kunagi ka mõne päris india poe, kus on ka päris musta teed..
aga anni naasis katuselt peale pooletunnist praadimist ja säästis mind päästeoperatsioonile minemast, ma juba kartsin, et vahest on tal päikesepiste ja ta ei mõista enam alla tulla, aga inimestel, kes nii palju teed ostavad, tuleb ju silma peal hoida.

anni elu 1

kuna anni puikleb ja ei kirjuta eriti oma jaapani-elust, siis võtan ma selle raske ylesande mõneks ajaks nyyd enda kanda ja võin kohe jutustada, et nt selhetkel anni veel magab, sest eile õhtul voltis ta veel hilja origami-asju, mida täpselt, ei tea, aga enne seda, kui ma magama jäin, jõudsin näha uhket oranzhi koera ja kollast kimonot. tuleb välja, et kolm nädalat tsirkust ja leiba, mida eestlastele oli vaja ette näidata, võib isegi kõige uhkemale stipendiumile natuke liiga teha ja seega oleme nyyd selle nädala vägagi rahumeelselt elanud. osalt ilmastikutingimuste tõttu oleme palju filme vaadanud, sest õues tundub kohe vastik olevat, aga igal päeval oleme ka mõne retke ette võtnud. esmaspäeva õhtul oli selleks tähtis reis suurde poekeskusse, et sealsest kinost kysida, et mis keeles nad neid filme seal ikka näitavad ja et ehk ka piletid ära osta. filmid on kyll õiges keeles, aga tavaline kinopilet on see-eest 1800 jeeni, mis on hirmus (vist 200 krooni), õnneks on neil aga asjast veider arusaamine ja õhtused piletid on odavamad - alates kella 8st 1200 jeeni. mõtlesime, et kyllap läheb siin lihtsalt nii vara pimedaks, et kell 8 on siin peaaegu nagu eesti 11 õhtul ja kes lapsteismelised siis ikka enam kinos käiks. õnneks on nad siin ka daamide kinoskäimise pärast mures ja igal kolmapäeval on nende pilet 1000 jeeni, hea tuleviku puhuks teada. teisipäeval käisime päikesevarjus asakusa raamatukogus, kus istusime hea jaheda pärast raamatuid valides vast paar tundi, ehkki see jaapani veidrus, et tänaval pole leida pargipinke, jätkus ka seal ja ainult hiidraamatukogu keskel oli rida tumbasid, kus natuke istuda sai, ei mingeid laudu ega asju ega kapikesi, kus rahumeeli lugeda või õppida saaks, võib-olla on neil siin tõesti nii palju inimesi, et mida vähem neid avalikes kohtades logeleks, seda parem. igatahes võttis anni meile raamatukogust kolm jutu- ja vist kolm või neli origamiraamatut ja me tarbime neid kõiki jõudsalt, mina olen siiani voltinud kure ja tuvi, kes tiibu laperdab. selle päeva õhtul sõitsime aga tagasi kinno mu julianii-pyha tähistama ja mitte niisama, vaid koos superkangelasega. anni oli oma ratta kylge yhe selle punase hõõguva pulga pannud ja pool teed kihistas ta omaette naerda, enne kui sai välja hõigatud: "kui sul häda käes, keda hõikad siis? hõõ-hõõ-hõõgtulija!!" tõesti, keegi ei kippunud hõõgtulijat kimbutama. "inception" oli hea nagu ikka ja öösel on tyhjadel tänavatel väga hea sõita, peaaegu jahe, ei-ei, peaaegu mittepalav. kolmapäevane kodustväljas meelelahutus oli õuebassein, paraku ööbasseini hooaeg on juba läbi (ööbassein, nagu ka ööloomaaed, ööfestivalid ja kõik muud ööasjad, lõppenuks kell 8), aga neljast viieni oli ka hea ujuda. kui me alguses basseini juurde jõudsime, siis esimese asjana tormasime muidugi nagu lapsed, kes kui vangis olnud, rõõmsa meelega pea ees vette, et lasta siis yhel parajasti meie kõrval basseini puhastaval vetelpäästenoorukil meile ytelda, et tegelikult olla praegu paus ja tõesti, vesi oligi päris tyhi, see-eest basseiniääred istuvaid ja pikutavaid ujujaid täis, kes vaatlesid meid huviga ja olid kindlasti tänulikud tsirkuse eest, mis aitas igavust peletada. õnneks varsti lasti meid kõiki jälle vette, mis oli isegi liiga soe, aga hea ikkagi, ainult kurjade nägudega vetelpäästepoisikesed ajasid hirmu peale, aga vetelpääste vist peabki kurja näoga olema, et keegi mitte ei söandakski uppuma hakata. ahjaa, igasugused vettehypped olid ka muidugi keelatud. hilja õhtul, kui toas oli ka juba palavaks läinud, käisime veel rattaga sõitmas, jõudsime veel kaua lahti olevasse "book-offi" ja uurisime kasutatud raamatuid ja pyydsime annile keeleõppeeesmärgil mõnda (laste-)raamatut välja valida, aga otsusele veel ei jõudnud. mulle siiski meeldis õpetlik raamat, joonistega ja puha (sihtgrupp minu arvates poisikesed), "kuidas olla tubli koer". tagasiteel sõime ehk luristasime veel sinisel sillal coolishit ja kõik oli väga hea. eile tegime ka palju tegusid, sõitsime ratastega anni kooli ja nende surnuaedade kandis, käisime anni bambusmeistrit korraks vaatamas, sõime kalakujulist oamaiustust (oi, tykike peaks ju veel alles olema), vaatasime ilupoode ja asju ja käisime ka textilestreetil, aga nyyd on anni juba yles ärganud ja kysis, mida ma siin teen, ega ma ta elust ei kirjuta ja ma ytlesin ei ja ta uskuski. ega ma siis midagi paha ju ei tee, talle on ju kõik teada, millest ma kirjutan. järgmine aruanne loodetavasti nädala pärast.

lisalood

ausa kreeka kombe kohaselt panen siia nyyd viimase pildi, mis oleks pidanud esimene olema, aga ega siis traditsioone saa rikkuda (tegelt ma alles nyyd sain need pildid evgenialt)

kreeka elu on ikka tore, hiljuti sain just teada, et meie lõpuaktus on kõigist pingutustest hoolimata ikkagi peale 15.04 - ehkki nad veel veits aega tagasi olid kindlad, et see on märtsi lõpus, aga siis on kaks nädalat pasha-puhkust ja peale seda naastakse kooli 12.04 ja nagu mulle väga veenvalt selgeks tehti, on ilmvõimatu teha aktust kas 12 või 13 või 14 aprill. see poleks reaalsete inimvõimete piires (nt organiseerida kõik asjad enne pashat ja siis hiljem lihtsalt lilli ja tunnistusi ulatada). asi on nimelt selles (vist), et kreeka keeles sellise peene lõpuaktuse otsetõlge on 'vandeandmine' ja kui inimene ei ole ise seal peenes saalis peenes kleidis kohal ja ise vannet ei anna, siis talle absoluutselt mitte mingil juhul tunnistust ka ei anta. kui ma käisin õppetoolis seletamas, et ma sõidan ära ja et kas ma ei võiks kuidagi niisama tunnistust kätte saada, siis tekkis seal isegi kerge paanika ja hõigati "ei saa! ei saa!" ja vehiti kätega. lõpuks ma rahustasin nad maha ja lubasin järgmisel aastal mõnele muule vandeandmisele tulla, aga mul on tõesti kohe suur huvi tekkinud, et ei tea, mida me seal kyll siis vanduma peame, et see nii kole tähtis on (igavest truudust tarkusele?) ja ega ma seda poleks ka osanud oodata, et kunagi tuleb ette võtta eraldi reis, et kreekasse vanduma sõita.

vahelduv pilvisus ioannina moodi: eile oli pilvitus aafrikast ja kõik asjad olid sahara tolmu täis, autod olid paksult mudased - hommikul ei näinud algul bussiaknast väljagi ja autojuht hristo saatis yhe poisi ämbriga vett tooma, mida see siis suure mõnuga vastu akent plärtsatas (ja kuidas veel tydrukud sees kiljatasid!). päeval ioanninas olid kõik autod nagu mudarallilt tulnud, maa oli mudane ja lapsed, kes hommikul jalgsi kooli läksid, rääkisid, et neil olid joped ka mudast triibulised olnud; ilus punane muda on neil saharas, enamasti nii kord aastas tuleb teda siin ikka ette. ja täna hommikul on jälle selline kord-aastas-pilvitus (heheh, ei ole eestil enam mingit ainuvõimu): kõik oli yleni lumine. tõsi, ei saa just öelda, et ma mõnda liiga korralikku hange oleks näinud, aga näljasele on paari sentimeetrine hangeke mõne põõsa all ka kosutuseks. ei tea, mida kyll homme oodata on, vesipykse?

väike tervitus eestlastele, kes virisevad kylma ja lume käes ja ei oska seda hinnata, ega mõista, et kui lefteris ykspäev hõikas mulle võidukalt: "karoliina! kas nägid, reedel sadas lörtsi!" siis see ongi suur asi (kreeka keeles lörtsi otsetõlge on 'lumevesi' - kohe näha, kus seda rohkem hinnatakse), mh näidatakse siin telekast Kõige Suurema Kunsti pähe eesti jäätunud koskesid ja kõik ytleva ah ja oh, aga nojah, teile kõigile, kes te seda põrmugi ei hinda, pilt sellest, et yhtegi muret pole ilmas, mille märgiks kaks õde yhendavad käed yle joonia mere lainete

see on siis terve lõputöö kõige parem teos õpetaja arvates, aga kõik peavad vist pea viltu keerama, et seda vaadata.

"põhja-osseetia '76"