eelmisel laupäeval räägiti veel nii ja naa ja ma siis ka ei läinud kuhugi, vaid pyhkisin kodus õuesid ja vaatasin marlonbrando filme, aga kolmapäeva hommikul, kui ma 7.15 meie bussi peale tahtsin minna, et kooli sõita, siis ei jõudnudki ma veel õieti märgata, et bussi ymber ryselesid ainult poisid, kui k. sia hõikas bussi sisemusest, et kas ma tulen ka lefkadale. nimelt oli mingi ylekreekaline koolivaba päev (mitte ylikoolivaba) ning terve bussitäis poisse sõitis rõõmuga lefkadale oliive noppima - õnneks olid nad lahkelt nõus ylikooli lähedalt mööda sõitma (aga kilomeetri või paar sain varahommikul mööda asfaltteed ikka kõndida) ja oh see lyhike sõit - bussitäis oliivihimulisi koolipoisse ja stavrula ja hristo ja marios ja vangelis ja k. sia, kes varahommikust peale kuulas melanhoolialaule ja lubas kõik pärast oliive ka ujuma viia - oh, see täitis mind suure kadedusega. nii et otsustasin laupäeval, kui oli tydrukute järjekord noppima asuda, kindlasti ka minna - ja siis ei olnud kedagi kloostris, kes seal laupäeval õuesid oleks pyhkinud ja siis ma juba loobusin ja lohutasin ennast, et no pyhkida ja jamesstewarti filme vaadata on ju ka tore. ja ennäe imet, vastu agripniat ja vastu ootusi tuli haido, ja siis ma ajasingi laupäeval keset öist pimedust oliivipyksid haigutades jalga ja asusime varajaste lindudena teele olga, vangelise, mariose ja valitud lapsukestega ja mul oli uni ja paha meel ja kylm ja kõik muu, mis lefkadal isegi esimeste oliividega ei leevenenud, aga ennäe, kui jõudsid meile järgi paater, mitso ja stavrula suure valge bussi ja veel suure hulga tydrukute ja mh ka juustupirukate ja kokakoolaga (kyllap selles asi oligi), siis oli tuju yhtäkki nii nagu peab ja hakkasin aga oliividele valu andma. poisid oma kahe noppekorraga ei olnud majakeste vahelt allapoole veel jõudnudki ja väidetavalt olid mõlemal korral 20 kotti saagiks saanud, mida kõik meile kogu aeg nina peale viskasid - juba eelmisest päevast alates, kui ärbeldi, et kui tahate lõbusõidule minna, siis võtke tydrukud kaasa, ega NEMAD siis poistega sammu pea ja tydrukud ärplesid muidugi vastu ja väitsid, et nemad alla 21 koti kohe ei saa korjata. õnneks leidsin ma kellestki eelmisel korral vedelema jäänud oliivipeksmiskaika, mis kohe mus sympaatiat äratas oma kahepealisusega (nagu pika kerega turd rakulka), mis töötas hästi kord nagu vaibaklopper ja siis nagu kahvel järgemööda ja oli väga tõhus oma mitmekylgse lähenemise poolest oliividele, keda sel aastal on tõesti nii mis mustab (või rohetab). seekord ma olin isepäine ja ei kuulunud kuhugi korjekampa, sest vangelis, kelle kambas ma algul olin, istus puu otsas ja kas kisas väikeste tydrukutega ja syydistas neid, et kõik lähevad mariose kampa, kuna see esitab neile matemaatikamõistatusi või siis laulis kõrgel häälel "s'agapo giati eisai oraia" ja seda komplekti ei jaksanud ma yle elada, aga kõige peamine, ta saagis nii hiigelsuuri oksi puu kyljest ära, et keegi ei jaksanud neid pysti hoida, et neilt oliive kyljest ära peksta, nii et ma hoidusin rohkem äärealadele või hiljem, kui ta saabus, mitso lähedusse, kes a) saagis ilusaid daamisuuruses oksi ja b) naeris ainult kas vangelisega, et see kogu aeg mariost syydistab või mariosega, et see syydistab vangelist, et see teda alusetult syydistab (ehkki ta seda tagasi ajas, yhte "kui niimitu inimest korjavad niipalju oliive, siis kui palju.." kuulsin ma oma kõrvaga pealt) ja naerev mitso on ikka tore (ja c) kisas tydrukutega - selleta vist ikka ei saa). kõik oleks kindlasti väga tore olnud, kui umbes kella poole 2 paiku poleks saabunud k. antonis lefkadalt koos yhe teise mehega, kes oli suurt indu täis ja muudkui hakkas nagu tuulispea koos mootorsaega järjest aina uute ja uute oliivipuude otsa ronima ja sealt suurtes kogustes oksi ja poolpuid alla saagima ja meile, kel juba näpud ja kered kanged, hakkas kerge paanikaõudus peale tulema, et ega me enam siit ei pääse, juba jälle siravad võrkudel maas uued tysedad peksuvalmis oksad, vaevalt saab yks võrk tyhjaks nopitud, selg sirutatud, kui juba jälle kostub raginat ja uued oksad prantsatavad alla ja pontsakad oliivid läigivad päikeses, mida ei saa kuidagi peksmata jätta, juba on osad tydrukud salamahti mäest ylespoole minema hiilinud ja kisagu nende peale kas või mitso, marios ja vangelis yhendkoorina, ei tule nad sealt enam alla ja juba helistab evgenia köögist olgale ja kysib, kus leib on ja kõik mõtlevad: "leib!", aga k. antonis hõikab rõõmsalt juba uue puu otsast: "ma olen seda alati öelnud, et lefkada on tõotatud maa! no kus veel oliivid nii hästi vohavad! ja kui soe ilm täna on - lausa lust oliive korjata!" kui me kell 4 lõpuks sööma jõudsime, oli k. antonise kupjalikkusest siiski ka kasu - toit oli kohe ytlemata maitsev ja ennäe, varju all 18 kotti oliive - ytelgu nyyd veel keegi, et tydrukud ei kõlba oliivikorjeks. tagasiteel oli veel toredaid hetki, kui vangelis pyydis panna tydrukuid temaga duetti laulma ("s'agpo giati eisai oraia" jälle) või kui toimus yhe melanhoolialaulu ulatuses midagi laulubattle'i taolist esirea (vangelis, marios ja olga) ja tagaosa (5 tydrukut, kes olid väga pyydlikud, kuna vangelis oli nende peale algul põhjalikult kisanud, et nad asja ikka tõsiselt võtaks) vahel. siis jõudsime koju ja parem peopesa valutas oliivipeksukaika hoidmisest veel paar päeva; kaika peitsin ma oskuslikult kaheksanda majakese (minu majake kahel viimasel suvel) ees oleva pingi alla rohtudesse.

eile ja täna on mu kõige lemmikumad sygisilmad, kergelt tuuline, kergelt pilves, kergelt vihmane ja tegelt on paha, kui päikseprillid koju jäävad ja võib ysna paljalt veel ringi käia ja ma ei kurda yldse (ainult õhtul kodus, kui mittelõdisemiseks tuleb roheline tekk ylle võtta ja teekann põue panna, sest no ega siis toas sees ilusaid sygisilmu pole), hommikuti, kui kooli hakkan tulema, sajab mäe otsast rabinal koeri alla mu ymber karglema ja siis võib näha lõbusaid hetki, kui nt spitha ja ta neli poega, kes on ta'ga yhesuurused, aga igayks veits eri värvi, ribureas nagu luiged mööda puudealuseid ringi nuusivad ja korrapäraselt iga ema liigutust kordavad. lustakust võib kohata ka linnatänavatel, kus yleeile oli taksojuhtidel lõpuks ometi yks fantaasiarikas mäss - nad olid nimelt sellel peatänaval, kus meie ka oma bussi ootame, postkontorist ja politseist alates umbes poole km ulatuses terve tänava hyljatud taksosid täis kylvanud ja siis igal tänavanukal oli mõni vilistav politseinik, kes autosid mujale ajas ja kyllap pärast kopsuarsti vajas. räägiti, et see kõik oli suurest nördimusest, et paar taksojuhti olla arreteeritud, aga keegi ei tea, mille pärast, täna nad ka veel streigivad, aga tavalisel kreeka kombel - ehk siis kyllap istuvad lihtsalt kodus või kohvikus ja leiavad, et see puhkus kulus väga marjaks ära. ylikoolid käituvad mässude poolest veel viisakalt, aga osad keskkoolid olid juba siis alustanud, kui ma septembri lõpus siia tulin ja paar kooli hõivanud ja lukku pannud, räägitakse, et suures tuhinas olla lapsukesed yhte kooli ka direktori kinni pannud. ja ema, sa oled ju lausa prohvetlik - kas sa ei mäleta, kui soovitasid juba lasteaiast peale mässu- ja hõivangukunsti harjutama hakata? nyyd oligi siin ka yks lasteaed hõivatud ja lukku pandud - aga kui isegi kreeklased selle jutu peale naerma hakkasid, siis seletati juurde, et no tegelikult olid seal ikka lapsevanemad need mässujuurikad olnud ja uksele tabaluku ette riputanud -- ehkki nii tore oleks kujutada cheguevarasärgiga mudilasi, plastmassnuga hammaste vahel, turnimispuude vahel kasvatajaid taga ajamas. nyyd peaks ma kiiresti kooli minema, sest tund käib juba kõigest 39 minutit ja see veel kõlbaks kreeka akadeemilisena, aga rohkem kyll mitte. nyyd jäi mul kõik muu jutustamata, aga no kõige tähtsam kreekas - koerad ja mässumeelsus - sai ikka sydamelt ära räägitud, hea seegi.

aga see kiiktoolifoto ongi konksuga kysimus ja veel ma selgust ei too, elus on põnevust ka vaja. lohutuseks pakun aga oma teekannupilte, mis ma kooli jaoks tegin.

hallo,

teater saigi kahe nädalaga valmis, evgenia hullus, lapsed (tema sõnadega) kaks nädalat ei mänginud, vaid rygasid nagu suured inimesed, kellel on kumminaalmaksud kukil, minu tuba siras kullapurust ja publik naeris põsed valusaks. siin on leegion pilte peaproovist, kus me mitme erineva liimi (tavalise ja superataki) ja teipide abil pyydsime neile ka vuntse kylge kleepida, aga ei need tahtnud rambipalavikuga pysima jääda, ehkki ma veetsin paar tundi yha uuesti ja uuesti ja uuesti vuntse kleepides -- ja neid oli ainult kuus, kes vuntse kandsid! etendusel neil pärast vuntse ei olnudki, kahjuks. aga siin siis "keiser ja ööbik" ja usun, et anni naerab kõige rohkem.

tervist, enne kui algavad kõikvõimalikud eksamihullumised, olen ma eelproovina käsile võtnud teatrihullumised ehk siis on jälle see aeg, kui evgeniale paar nädalat enne kooli lõppu tuleb meelde, et algkool võiks ja peaks ju ikka ka teatrit mängima ja siis selle paari nädala jooksul tema hullub peaasjalikult, kuna peab ysna tuulepäistele lastele vähemalt tekstigi selgeks õpetama, aga mina olen talle ka tublisti abiks - hullumisel - sest vaja on ju suurel hulgal kostyyme ja lavakujundust jm. sel aastal on kavas anderseni "keiser ja ööbik", mille tõttu on meil vaja suuremal hulgal kimonoid valmistada -- anni, hanami hommikumantel osutus päris heaks proovitööks! eile veetsime peaaegu kaks tundi jumbos, lootes sealt igasuguseid hiinapäraseid vidinaid leida, aga lõpuks pidime tõdema, et ehkki enamus oli kõik 'made in china', 'hiinalikku' oli selle hulgas siiski päris vähe. leidlik meel ei jää aga hätta - kuldspreivärvi abil kavatseme moondada vahtkummist raudryytlikiivri keisrikrooniks ja papist kolmnurksed pidumytsid (kyllap papptaldrikust randiga) õueaulike peakateteks. ylejäänu on umbes sama hiinalik, ainult keisrile (keda mängib pavlos, kes on igapäevaseltki priskusest lõhkemise äärel - nyyd, uhkusest, et ta keiser on, seda rohkem) õmblesin "päris" kimono, teistel on enamasti lihtsalt eest viltu keeratud pluusid, lai vöö kõhu peal - sinna vöö peale kavatseme suurelt ja läikivalt teha mõne peene 'hiinaliku' hieroglyyfi, seda muidugi arvestusega, et anni või keegi muu selline ei tule etendust vaatama, sest kyllap me lihtsalt võtame esimesed ettejuhtuvad märgid mõnelt anni-saadetud postmargilt või kommipakilt ja riskime võimalusega, et õukondlastel saab olema vööl nt nende hind märgitud või ei keiserlik ihukaitse kannab kõhul silt "leib". yks ihukaitse kannab nt niigi musta kombekat, mille kehaosa on vahtkummist muskliteks moondatud - ja veel rõõmuga! eile me proovisime evgeniaga neile mitu tundi kostyyme selga (peale jumbot, ja kuna praegu on u 30'C, siis see on päris paha) ja on äärmiselt maailmavaadet avardav kogemus jälgida, mis riietest lapsed on vaimustuses ja mida nad ELUSEES selga ei paneks. patšokid poistele nt väga meeldivad -- millised musklid neist tulevad! aga yks poiss, kes on äärmiselt vaenulik kõige vähegi 'plikaliku' vastu, kannab sel aasta suure innuga pärlikeedest punutud vesti - mis ma oskan kosta. kui nad kõik valmis on, siis ma peaks evgenia digikaga neid ohtralt pildistama ja siis neid teile ka esitama - kui te just 6. juuniks ei saa mahti esi(ja ainu-)etendusele tulla.

nojah. sellele lisaks lendas siia kohvikusse mõnda aega tagasi sisse mingi vuhvak ja kadus. olnud veidi aega kahtlev ja hämmelduses, vaatasin tooli alla ja seal lesis selili yks väga väike varblane nagu see olekski tema õige koht, kus selili lesida. ja kui ma ta taskurätiku abiga kätte võtsin, siis protesteeris ta väga kõvasti, mitte nagu ta kardaks, vaid nagu oleks ma loll, kes ei saa aru, et kui varblane tahab kohvikus tooli all selitada, siis peab ta seda saama. igatahes viisin ma ta õue lillepotti (rohkem loodust lähiymbruses polnud), ehk meeldib talle seal ka lesida.

see meenutab, et valgekoera (vähamalt kui ma ytlen talle "valgekoer!", siis vehib ta sabaga, nii et vabalt see võibki ta pärisnimi olla) pojad on suureks ja paksuks kasvanud ja neile meeldib kalju all magada, yksteist sakutada ja tulla vaatama, mida ma neist tahan (mulle meeldib ka neid sakutada).

eile ma vist virisesin liiga palju - mul on tunne, et sageli, kui ma oln väsind/tydind, hakkan ma virisema ja mässama ja tavaliselt ikka teiste mässuliste vastu. aga täna hommikul ärkasin ma nii rõõmsalt yles, et panin kohe lillelise pluusi ja seeliku selga ja isegi kõrvarõngad ka veel ja ehkki ma pole täiesti kindel, arvan ma et kõiges on syydi "bottle rocket", mida ma eile õhtul vaatasin, siiamaani itsitan veits. ja kui mu kõrval kohvikus nyyd yks kõhukam kollases pluusis nooruk (nagu paisunud banaan) eurythmicsi "sweet dreamsi" kõrgel-peenel häälel omaette kaasa laulma hakkas, ei saa ma kohe jätta virisemisele siin viimast sõna.

oi-oi, nyyd karaoketab ta seda meat loafi pika nimega laulu kaasa.

oi-oi.

kuna yliõpilased täna valivad yksteist, siis istun mina apoliitilise tolgusena kohvikus, joon plastmasspudelist äärmiselt ebateesnooblikult hommikul kaasatehtud suitsuteed ja pyyan kohusetundlikult netist vähemalt uudseid graafikatehnikaid uurida, aga ei jõua, looderdamine nõuab oma osa. aastaid olen (tjah, ehk peaaegu 3 siis) suutnud kuidagi siinsetest rõõmsatest mässukommunistidest eemale hoida, iga kord, kui nad lähenevad kas või silmad kinni panna - ehk näevad siis vaest väsinud tööinimest, keda võimud nii kurnavad, et too ei pysi ärkvelgi ja et ehk hakkab neil siis hale ja lähevad oma lendlehtedega mööda. eelmisel nädalal langesin siis lõpuks lõksu -- yks ysna tore tydruk, kellega me sageli samal ajal graafikas oleme, veenis mu kõrval seisvaid tydrukuid kaua aega ja kui ma silmi kinni ei pannudki, siis hoidsin ma neid vähemalt maas, et jätta mulje malbest juhmakast, kellest kyll asja ei saa, aga ohhhhhei, lõpuks pöördus ta entusiastlikult ka minu poole ja ohhhh mis kysimusega veel: "ja mis sina siis sellest kõigest arvad?" mul oli tast pärast kahjugi (õnneks, kui ma eile juhuslikult nägin teda - kleepis plakateid seinale - siis naeratas ta mulle teretades väga rõõmsalt), ma pean talle kunagi veel yle kordama, et ma pole põrmugi isiklikult tema-vastane, ehkki nii võis ehk paista, vaid selle laiskleva ärahellitatuse vastu, mida nad uhkelt idealismiks või revolutsioonilisuseks või nooruslikuks uljuseks või ma ei tea milleks nimetavad (ei valitsusele! ei politseile! ei palgatööle! kuniks on seadusi, oleme kõik seadusevastased! yliõpilastele tasuta elu! meie vanemad maksavad ju makse, miks siis meie oma hariduse (st nt bussipiletite või yyri) eest peame maksma!). ma arvan, et see võis kõrvalt vaadates ysna lõbus olla, kuidas ma kreeka keeles puterdades maailma õigluse poolt ja vastu vaielda pyydsin ja pärast veel loenguski u pool tundi omaette kui teekann podisesin, enne kui 19. sajandi igavamate kymnendite kunst mind uimastas: kunst - rahva oopium, nagu näha. selle vaidluse tulemusel olen ma nyyd aga võitlev tarblemise vastane (õige mässav töörahvaplakat peaks paljundatud a4 olema, mitte värviline ja läikiv kriitpaber nagu neil - sealt mu inspiratsioon) ja ajan koolikaaslasi hämmingusse, kui ma neilt pakutud pabertaskurätikuid vastu ei võta ja käsi seelikusse kuivatan ja tõsiselt räägin, kuidas klooritud paber on paha ja joon teed või vett koledast pruuniks muutunud plastmasspudelist ja näen mõnuga nii kaltsakas välja kui tahan (oti jope on väga suuresti abiks - eriti meeldib mulle see, et tennised ja lohmakas roheline jope on siinsetel võitlevatel oktoobrilastel justkui koolivormiks, aga oi-oi kui petlik võib olla välimus nt minu puhul!). ja siis juhtusin ma nägema filmi "into the west", mis on kahtlemata kahe-hyyumärgifilm (olen väga poolt, et inimesed ongi head ja loodus ongi ilus) ja ytleb ka, et asjad pole vajalikud ja mind väga huvitab, mis mulle selles filmis 17-aastaselt oleks kõige rohkem meeldinud ja mis 23-aastaselt ja huvitav, kas ja kuhu see mind siis oleks rändama pannud (nyyd ma olen niikuinii rohkem selline paikne reisija). nojah. loodan, et ehk vähemalt nyyd mässulised hoiavad must eemale ja ytlevad, et ma kasutu juhmakas, kellest asja ei saa.

kooliväliselt on aga suvi, tänaseks lubati 26 kraadi sooja (hommikuti on talv edasi), lefteris õpib tähti ja sofia uusi grammatikaasju ja ylejäänud lapsukesed peeni käsitööasju, mida nad aga yldse vääriliselt hinnata ei oska ja mina õmblen igasuguseid vidinaid ja jahh, väga põhimõttelagedalt ostan igasuguseid õmblustarvikuid ja kalleid käsitööasju. pyyan paraneda.

koigi segaduste lahenduseks ytlen nyyd kindla sonaga, et fotokoti plika ei soida ei ratta ega motikaga ja olen sunnitud avalikult tunnistama, et koiges segaduses on syydi lihtsalt minu viletsad anatoomilise joonist.. omblemise oskused ja et tal on lihtsalt rattasoitjalikult selg sirge ja nina pysti peas ja et tegelikult ta HYPPAB YLE NOOBI. see on nyyd siis selge.
aga pleksiklaas on kreekas jahh eluliselt vajalik, eriti kui keegi juhtub graafikat oppima, kus
muudkui pleksiklaasi kriibitakse kunstiloomise eesmargil - ja see oleks kuidagi vaga tore, kui te koik yhtekuuluvustundest ka nyyd pleksiklaasi kaasas tassima hakkaks. nyyd on siis see selge.
ja selge olgu ka see, et tegu ei ole pormugi autobiograafiliste teostega, sest mul pole ju teragi juukseid, mida lehvitada. ma kardan, et nende araloikamises on osaliselt kindlasti syydi ka see, et kui ma ykskord graafikaklassis istusin ja omaette nohisedes.. toesti, pleksiklaasi kriipisin (jalle mingit juuste lehvides kappajat), siis yhtakki ilmus mu korvale graafikaopetaja, seisis ja vaatas veits (mina nohistasin edasi), siis korraga asetas mulle kae olale, kummardus vandeseltslaslikult mu korvale ja sosistas veel vandeseltslaslikumalt: "karoliina, mina arvan, et koik need, keda sa joonistad, oled sa ise!" ja eemaldus voidukalt ja mina ytlesin ei-ei-ei ja olin shokeeritud. ja siis vist umbes nadala parast loikasingi juuksed ara. nii et mina ei kappa kui varsake ja kui ma millestki yle hypata pyyan, siis kyllap oma varjust. hohh, nyyd on siis KOIK lopuks selge.
olen parajasti yhes netikohvikus (8 hommikul), kus on hulk inimesi, kes kyllap on siin oo labi sojamange manginud (ei tea, ega mu elu ohus ole?) ja mis lausa shokeerib mind oma muusikavalikuga - ilus, pehmete nootidega 80ndate muusika, the cure ja david bowie, ei tea, kas see on sojamangude tasakaalustamiseks nii? nt mu videolaenutuses on kogu aeg nii valju tehno, et ma ei kuule myyjagagi raakida ja toesti motisklen veidi oma elu ja ohutuse yle.

ja ei saa unustusse jatta ju ka pleksiklaasiymbrist:

aga siin lapakakotti:

tahtsin teile pakkuda vaatamiseks oma uut fotokotti. palun:

jälle märatseb meil metsik põhjatuul ja järv on algajaid vesipykse täis, ehkki enamasti on see tuul nii metsik, et suuremateks keerutusteks pole tal aegagi ja siis ta lihtsalt tõstab tyki järve õhku ja kihutab seda vee kohal pilvena edasi. ja samuti on see tuul väga maias mu linnukesi rabama, ei saa teised korralikult kõhtu täis syyagi – peavad aga varvastega aknalaua kylge klammerduma, et maitsvat pudi nokkida ja ykskord tuul lykkaski yhe hajameelse tihase alla, aga õnneks enne, kui ma jõudsin ta yle muretsema hakata, vupsas ta juba aknalauale tagasi, saiatykkki veel noka vahel. selline metsiku tuule ilm on tegelt väga teretulnud, sest siis ei saa õues pyhkida ja tädid (eleni, maria ja paraskevii) istuvad juba mitmendat päeva köögis ja lõiguvad vanu koolivihikuid lõhki, et kiriku ette paberitykke panna, kuhu inimesed nende nimesid kirjutavad, kes ylepalvetamist vajavad ja mina käin ainult aeg-ajalt puid ahju loopimas ja ylejäänud aja istun toas, joon erinevaid veidraid teid, mis anni mulle saatis (praegusel hetkel lilletee, mille valmimist me köögis koos tädidega suure huviga jälgisime), loen puškini jutustusi (ja meenutan vene keele tunde) ja õmblen fotokale veidi personaalsemat kandekotti – koolivaheaeg on ikka yks tore asi; eile olin isegi köögis abiks, vist esimest korda sel aastal, kuna mul muidu reedeti kogu aeg tunnid on. rääkides puškinist, olen ma viimaste vereproovide järgi tõenäoliselt anomaalia ja oman vahemerelist aneemiat (mis ei ole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt yks veidrus ja mingeid uuringuid pean ma veel läbima, et ikka tõesti anomaaliaks osutuda), mis eesti tingimustes on seletatav kyllap ainult vanaisa hannibali vallutustega, puškini yks vaaremasid olla niikuinii veel kreeklane kah. nii et: „kes syydi?” „puškin”. aga rääkides andersenist, kelle muinasjutte ma ennem lugesin, tal yks varblane jutustab, kuidas tal mehega on väga mugav talvekorter, sest inimesed on neile majakese teinud ja panevad neile saiapudi ka ja ehkki inimesed tegevat seda ainult enda lõbuks, et nad neid vaadata saaks, varblane selle yle ei kurtvat. nõnda on ka minul suur himu linnukesi vaadelda ja pole mul kahju neile pudi pakkuda. linnukestest kylastavad mu eine(akna)lauda: kõige tihemini tihased, siis punase kõhuga linnukesed abikaasadega (kel on pruun kõht) ja siis suurte silmadega punase kaelaga linnukesed, kes kumbki ei ole leevikesed, sest mul oli kyll meeles, et leevikesed on punased kui ladvaõunad (mul on yks pruunikaspunane ja teine oranžjas), aga ikkagi oli äärmiselt ajakohane yks ema postkaart, kus päris-leevike peal oli – sealt võis kohe näha, et minu omadel on ikka hoopis teine muster. siiski on lahendamata mysteerium, kumb neist linnukestest on κοκκινολέμης ehk punakael, sest punase kaelaga elukas on ikka täitsa oranži kaelaga ja pealegi palju harveminiesinev. ja ega see mysteerium vast enne lahene, kui ma viitsin raamatukogust mõne linnuraamatu yles otsida – kysida ju kelleltki ei saa, sest igas kylas on igal linnul ja lillel oma nimi ja nii olen ma näiteks nartsissi kohta kuulnud vähemalt 4-5 erinevat nimetust, mistõttu mul neist ykski meelde pole jäänud. mõnel harval päeval on käinud ka varblased ja ykspäev isegi tihaste punkarnõbu, kes oli pea siniseks värvinud (mul oleks nagu eesti linnuraamatutest meeles, et sõna sinitihane on olemas kyll) ja ykspäev kuldnokk, kelle nokk oli mullane (huvitav, kas maskeering?) ja kes tundus hiiglaslik. ja paar korda ei ole saanud harakad rahu, lendavad yhtpidi mööda ja teistpidi, siis istuvad elektritraadile, aga mitte akna vastu, vaid kuhugi eemale ja kui siis on seal tykk aega kannatamatult kekselnud, siis lendavad vuhhhti aknale, haaravad saiatyki ja kaovad. kujutan ette, kuidas nad siis kusagil oksa peal võidurõõmsalt koleda häälega naeravad, et näe, jälle õnnestus neid rumalaid inimesi nii kavalalt alt vedada.
*
ehkki lefteris veetis suve mariosega karaulis ja seetõttu arvutab nagu suur mees, kurtis evgenia, et lugemine ei lähe tal kohe yldse ja oli ysna rõõmus, kui ma end vabatahtlikuna yles andsin, et lefteriga tähti veerida ja andis mulle yhe igasuguste algkooliharjutustega cd ja kui ma eile peale lõunat kloostri poole läksin, siin nägin parajasti, kuidas meile puid riita loopivad poisid suure vaevaga lefteri sealt välja tõukasid ja ukse seest kohe riivi panid. lefteris ei lasknud end sellest siiski morjendada ja teatas, et ta tahaks hoopis lukummi ja mis mul oli siis selle peale kosta, kutsusin ta kööki kaasa ja uskumatu lugu, ta sõi vähemalt viis lukummi ja võttis paar tykki veel niisama kaasa ja kysis, et kustkohast me seda lukummi kyll ometi saame; mina aga teatasin talle meie peatsest õppetööst ja kuna ta kohe valmis oli, siis tegime kylaslistetoas ka esimese tunni, mille tagajärjel, tõsi jahh, on mu vasak hiireklikk paksu suhkrukihiga koos – aga ma leian, et see on siiski väike kaotus, võrreldes sellega, et lefterile jäi meelde, et see täht, mis tal yldse meelde ei jää, on N.
*
ja mulle tõi magdalini kolm šokolaadist jõuluvana!

meil on paar paeva juba kylm ilm, tuul puhub nagu hull, nii et kirikuesine vaip lendaks nagu.. lendav vaip, voiks oelda, kui magdalini sinna puulattidest ja suurtest kividest kindlusi ei ehitaks ja meie suur kypress toesona plagiseb taiest joust, isegi linnukesed, kellele ma aknalaual kypsiseid ja muud pudi pakun, oleks nagu tuulest viidud. ja mul on suur koolivaevus, kyllap ma selleparast praegu kirjutangi, sest ikka on ju parem viriseda kui viisakalt kunstiteooria raamatut lugeda - juba paar paeva ma kohe ei jaksa oppida ja vaatan lolle ameerika filme (yhel mu koolioel on hea komme, et kui ta laenutusest nadalaks mone filmi votab, siis ta vahepeal annab selle paevakeseks mulle ka) ja soltuvalt lolluse tasemest (et kui kooskolas see minu omaga on), moned mulle kohe meeldivad (nt tore laikiv ponevusfilm "island" ewan mcgregori ja scarlett johansseniga -- inimesed muudkui pogenevad ja helikopterid muudkui ajavad neid taga ja plahvatavad yksteise jarel ja paike paistab ja --- mis sa, hing, veel tahta oskad, et aga oppimist edasi lykata). tana on liiga kylm ka, et oppida ja niikuinii kui ma nyyd peale illustratioonitoode esitlemist koju lahen, on juba liiga hilja, et midagi moistlikku teha; palju oigem oleks veel moni laikiv ameerika film kusagilt leida ja siis paevaunne langeda ja siis agipniale minna. ja siis hoopis homme jalle oppimisega vaevelda. tegelt tahaks, et koik maailma asjad oleks jargmisest minutist peale Hasti, aga nohjah, eks ma katsu siis isekeskis edasi vaevelda.