kuna sel aastal mul enam eriti koolikohuslust ei ole, siis veedan aega nt pluuse joonistades (fotosid tikkides ka, aga ma ainult korraks laenasin evgenia fotokat ja uusi tikandeid ma veel esitleda ei saa):





kui nyyd mõelda, siis see roheline on ju lausa fännipluus, peaks kontsertitel kandma hakkama.

tervist, täna on kavas alice imedemaalt, millega ma kogu aeg kelkinud olen. olge lahked.


siin aga mõned sissevaatlikud ja tegelasi avavad lähiportreed:









ning millega nad siis tavaliselt seal tegelevad:

eile õhtupoolikul jõudis mitso järjega meieni ja hakkas hoovis viinamarju korjama, kyllap praegu nad lõpetavad seal tööd, aga see polegi nii hull, sest vihmase suve tõttu jäeti viinamarjad tavalisest paar nädalat kauemaks kasvama ja nii ma olen isu juba päris hästi täis söönud; hiljem, kui nad pesukausiga kööginurgas on, pole nad enam kuidagi nii ahvatlevad. aga koolis on praegu päris tore, st et tunde mul pole ja enamasti teen, mida tahan, ehk siis puhkan ja alustan jõudumööda lõputööga:

ehk siis tikin pereliikmeile riideid selga või ymbrust kenamaks, veider, et fotoõpetajale ka see idee meeldis, kui ma portreeylesande jaoks nendest piltidest, mis ma eestis trykkisin, paksu pappraamatu tegin:

ta ise läheb paariks kuuks nyyd pariisi puhkusele, aga siis ma saangi ise sydamerahus siin tikkida; see on ka lõbus, et kui ma just siia saabusin, siis samal päeval fotoeksamiga oli mul ka fotograafia ajaloo eksam, kus ma kunagi varem tunnis olin teinud põhjaliku ettekande oma lemmikfotograafist nadarist ja nyyd pidin selle pabertööks ka valmis kirjutama ja ennäe imet, päev enne eksamit, kui ma mõtlesin töö valmis kirjutada (mul on hästi palju märkmeid ja asju eesti keeles, vahepeal lugesin netis kogu aeg nadari kohta), istusin ma hoopis terve päev nagu suur nõrgamõistuslik möku arvuti ees ja ei saanud yle kymne rea kreeka keeles kirjutatud ja see on kohe hirmus, et ma vist ei oskagi ametlikult ja teaduslikult kreeka keeles kirjutada ja siis ma lõpuks ei teinudki seda pabertööd valmis, mõtlesin, et kuna ma niikuinii pean need kaks eksamit, mille ajal ma veel eestis olin, veebruaris järgi tegema, siis las teen selle kolmanda ka ja siis läksin järgmisel päeval kurva näoga õpetaja juurde. õnneks olid seal ainult mõned toredad koolikaaslased ymberringi ja neile kõigile juba meeldisid mu portreed ja yhed teised pildid olid mul ka ja siis ma hakkasin ääri-veeri uurima, et mida selles foto ajaloo tunnis kõige vähem peaks tegema, et läbi saada ja arvasin, et kyllap mul jääb kunagi selle töö (ja juhmakuse) pärast kool lõpetamata ja siis ytles õpetaja: "mis sa jamad, mine tee vikipeediast kopi-peist" ja siis ma kõikide rõõmsa naeru saatel läksingi õpetaja arvutisse ja kirjutasin umbes 2 lk-se hirmsa käkerdis-töö kokku (sest kreekakeelne vikipeedia oli nadari koha pealt kahjuks ikkagi napp ja ma pidin neid kreekakeelseid teaduslauseid muudest asjadest kokku otsima) ja kuna see oli liiga käkerdis, siis ma pressisin veel õpetajalt välja loa, et ma ei pea seda välja trykkima, vaid annan ainult cd-l (koos pauerpointi esitlusega, mis oli väga kena, aga ainult piltidega) ja rõhusin igati meie kokkuleppe kaubavahetuslik-ärilist poolt, et annan käkerdise - saan viie (see on paha hinne) ja kirjutasin cd-le suurelt peale "töö hindele'5'" ja ennäe, täna nägin arvutist, et tavalise foto olin saanud 10, foto ajaloo aga 8. ei tea, kas see oleks häbi osakonnale, kui fotos lõpetavad inimesed saavad fotos inetuid hindeid. mind kohe huvitab, mis eneseõigustus tal olla võib. aga muudest kooliasjadest oli tore kohata ka graafikaõpetajaid, kes ka on naljakalt lahked ja sel ja järgmisel nädalal peaks kogu aega olema nobedate inimeste lõputööde kaitsmised, hea võimalus jälle näha, kuidas nad oma töö kirjaliku osa on suurejooneliselt valmis kirjutanud ja siis ise juhmakuspaanikasse langeda.