Thursday, June 2, 2011

Νοσταλγία



kui ma nyyd kreekas käisin, siis oli muidugi väga tore oma vanas toas olla ja märgata, kuidas mu vana hea voodi on ikka vana ja hea ja kuidas see ikoon, mis oli juba täiesti alguses seal, ehkki siis polnud mu tuba veel päris valmiski ehitatud, on samuti endiselt omal kohal, ja kuidas mu hea suur laud on olemas ja kuidas mu vaip oli mu saabumise puhuks jälle lahti rullitud ja albert köögiaknalt jälle korraks minu aknalauale tassitud. aga peale esimest vaimustust tuli välja, et ehkki see oli endiselt ka mu vana hea tuba, oli ta nyyd siiski rohkem kõle ja tyhi kylalistuba ajutiseks sealviibimiseks - kõik mu raamatud ja asjad ja kola oli puudu, mis toast päristoa teeksid ja nyyd mul on eriti hea meel, et vähemalt need pildid on olemas. arvuti ytleb, et nad on tehtud 22. september 2009 18:14-18:16. ilmselt ma olin evgenialt fotokat laenanud, et alice'it ja sõpru pildistada ja esimesed kangale trykitud lõputööpildid vedelevad ka kangale trykitult voodil.







Sunday, April 24, 2011

kreeka taas-elu 3

Χριστός ανέστη! Roomsat suveilma ja lambasoomist! Veel praegugi oleks ma kyynarnukkideni kraanikausis ja kyyriks lambarasva taldrikutelt maha, kui yks tadi, kes oli vaga mures, et koik inimesed ikka maiusrooga saaks, mind sealt vaevoimuga valja kiskus ja maiustama sundis, mis oli temast vaga kena, sest k. naikju tytre ioanna tehtud kook oli vaga hea, isegi nii hea, et peale seda koorisin tasakesi polle seljast ja tulin siia arvutivaikusesse. viimased paevad on moodunud enamasti kas pyhkides voi kirikus olles ja nii yks kui teine on kreekaelule vagagi kohane ja mulle meeltmooda. praegu on siin ka see yliopilane katerina, kes enam ei ole yliopilane ja kes motleb, et kas ei peaks paanilise toootsimise asemel moneks ajaks hoopis siia tulema ja siis ma naljatledes kutsun teda oma opipoisiks ja naitan talle isearanis nutikaid aastete pikkusest rangast toost valja koorunud nippe pyhkimise ja muu juures ja tutvustan oma toa voimalikke kasutusviise, kogu aeg rangelt mainides, kuidas aga minu saabudes olgu ta valmis tuba mulle tagasi yyrima, praegu on vist kalevi kommid olnud peamise tasuvahendina jutuks. eile ohtul ja oosel oli siin loomulikult hiigelhulk inimesi, koik roomsad ja onnelikud, jallegi sel aastal joudis napilt meile pyha tuli jeruusalemmast ja parkimisplats oli inimesi paksult tais. mulle meeldisid vaga paatri uued koerad (vanad kalad ei pooranud sellele tsirkusele suuremat tahelepanu), kes olid rahvamassidest ponevil ja arevil ja seisid kobaras koos paatri majakese juurde mineval trepil varjus ja omavahel trygeledes vaatasid asju ja inimesi huviga pealt nagu vanemate pidutsemist piiluma hiilinud lapsed. raakides lastest ei ole keski ega miski toredam ega parem lefterist, kellega meie yhiste huvide ring avardub iga paevaga, ent armastus lume ja koerte vastu on jaav; lounasoogilauas istusin tana ka koos lastega ja naerutasin neid naiteks sellega, kuidas eesti spordikommentaatorid kreeka jalgpallurite ja meeskondade nimesid haaldavad - no 'olympiaakos', toesona. ma olen tasapisi vanaks jaamas ja eile laksin magama juba kell neli hommikul, ehkki alles siis olla k. botsis veini tellinud, et alles 'tegelikult' laulma hakata ja k. makridise tyberleki myristas juba monda aega vagevalt ja lapsed, nagu lefteris mulle ytles, olla tantsinud ja pidutsenud poole kuueni hommikul, mis muidugi ei seganud neid juba hommikul olla koolioues koos mitso ehk paater prodromosega lammast keerutamas - lammas nagi vardas kole ja onnetu valja, aga sellest hoolimata pandi ta peagi suure monuga nahka. ja nii jargmisel aastal jalle.

Thursday, April 21, 2011

kreeka taas-elu 2

elu veereb meil siin toesti endistmooda, roomsalt rygades ja niisama, tana naiteks koorisime kiriku talvevaipadest paljaks ja kyyrisime puhtaks ja ohtul on veel muud kiriku- ja kloostriesised vaja puhtaks pyhkida, sest homme on ju Suur Reede ja siis ei kavatse me keegi lillegi liigutada - ehkki kui nyyd aus olla, siis kyllap lillede liigutamine meie ainus too ongi, sest siis on keset kirikut lillekuhja all Epitafio ehk surilina, mida inimesed muudkui kummardamas kaivad ja siis keegi meist peab kogu aeg kohal olema, et koiki nende toodavaid lilli kuhugi ara paigutada. aga midagi lilledest raskemat ma kyll ei kavatse liigutada. eile ja yleeile veetsin ma pikki tunde aknal kooludes, sest mu koolikaaslane eleni oli lubanud mulle rattaga ioanninast kylla tulla ja ma olin vaga ponevil ja muudkui ootasin, et millise kurvi tagant ta nyyd nahtavale ilmub; paraku oli tal esimesel paeval palju tood, nii et ma sain jargmisel paeval ka tunnikese aknal kooluda, teed juua ja igasuguseid vaatlusi teha - eleni enda tulemist ma lopuks ei nainudki, kuna just siis kutsuti mind kooli paatri juurde, aga ma nagin palju muud kasulikku, paar korda mooduvat lefterist, kellega meil on palju huvitavaid vestlusteemasid, aga linnuvaatlusest olen ma koige rohkem rahul avastusega, et va harakad, tuleb valja, on sydames veelinnud, kuna sageli lendavad nad jarve aarde korkjatesse ja siis istuvad mulluste pilliroorootsude otsas, mille kandvus on nyyd siis aarmise tapsusega ara moodetud: tapselt yks harakas. elenit oli tore naha ja talle marmelaadikomme pakkuda ning veel toredam oli tema lahkudes parkimisplatsilt tema (venna) jalgratas hetkeks roovida ja all jarve aares paar ringi teha - pean ka ytlema, et alates eilsest on siin ilm jallegi kreekaparaselt viisakas ja inimesed ei syydista mind enam kylma kaasa toomises, jorgos arvutiopetaja paris viimati juba huviga, et kauaks ma siia yldse jaada kavatsen koos oma kylmaga, aga et teil oleks aimu kreeklaste "kylma"taluvusest, yhel hommikul kurtsid daamid kiriku ees: "see on taiesti jube, hommikul langes temperatuur longadeses seitsme kraadini!" ent eleniga jarve aares jalutada (saatsin teda parast tykk maad jarveaart mooda edasi, kuni oli juba aeg tagasi minna ja k. mariale ja k. paraskeviile koolist kastruliga syya tuua) oli vaga tore, koik muudkui oitses ja oli palav ja tore, muuseas jai mul eelmisel korral mainimata, et ka sirelid on siin koik oites. enne seda yhel paeval otsustasin, et tuleb teha jargemooda koiki mu vanu lemmiktoid ning sidusin siis asjalikult ratiku pahe, haarasin reha, kobla ja paar arakulunud luuda ja laksin kloostri taha magesid pyhkima - no tegelikult tuleb pyhkida kyll treppi, mis alt koolist viib yles mae otsa raadioantennini, aga magi teeb koik, mis suudab, et treppi ara peita ja kylvab selle peale lehti ja risu ja mulda ja taimi, mis mullas kasvavad ja vihmausse ja kive ja toikaid ja aeg-ajalt kohe kivimyrakaid, mis maest alla varisevad ja siis tuleb seal selle koigega tosist voitlust pidada, mis on vaga tore, sest seal on inimtyhjus ja peaaegu metsik loodus ja nagu ma hiljuti kuulsin, on see olnud nagu pakapikutoo: raakisin sama paeva ohtul evgeniaga, kuidas ma ainult valitud toid seekord teen ja kuidas ma just olin raadioantennitreppi kraaminud ja kuidas tundub, et teised ei pea seda just lemmiktooks, kuna mul oli aasta varu mage tulnud trepi pealt ara pyhkida ja siis evgenia raakis, kuidas ta monikord on sattunud antenni juurde mooda puhast ja risuvaba treppi minema (seal yleval kaivad inimesed yldse ainult haruharva, siis, kui raadioga midagi valesti on) ja on alati imestanud, et kes kyll siin keset metsa sedasi nyyd kraamimas kaib - kahju kohe, et tal on nyyd yks mysteerium elus vahem. ning raakides mysteeriumidest, peale lumememmevideo vaatamist olla klassis jargnenud pikk arutlus teemal, et ei tea, kui pikk see ott ikka on, et kas ta klassitahvlist ulatub korgemale? voi kas ta kirikus olilampide vastu looks pea ara?
jatan teid selle yle motisklema kuni jargmise korrani (vabandust, et ma ei helista, aga kyllap ma unustasin lennujaamas oelda, et ma seekord kavatsen neid "elu"-lugusid kirjutada ja telefoni ei kavatse kate vottagi).

Friday, April 15, 2011

kreeka taas-elu 1

jaassas, kreekas oli oosel alguses paris kylm ja seega olin ma meeldivalt yllatunud, kui hommikul kell 4 ioanninasse joudes ootas mind bussijaamas pooleldi pidzhaamades olga ja toi mind mu sooja tuppa, kus olid laual lilled vaasis ja aknalaual hiiglaslikuks paisunud albert. ka hommikul peale kirikut oli kole kylm ja koik syydistasid roomsameelselt mind, et mina olla selle kaasa toonud, kuna varem olla kogu aeg soe ilm ja inimesed pluusivael olnud. room oli naha, et vanad auvaarsed leon ja gissulis on veel vanemad ja seega ka veel auvaarsemad, ent kui kloostrihoovi hakkasid jooksma ka vaiksemad koerad, siis see ajas kohe meeltesegadusse - yksteise jarel neid vupsas ja vupsas sinna ja koik olid enam-vahem samas suuruses ja samas varvigammas ja ehkki ma lopuks tuvastasin mullused kanella ja mavromata, oli ylejaanuid raske ylegi lugeda. kysisin eile nii olgalt ja elenilt kui ka koolis lastelt, kui palju neid paatri koeri nyyd oigupoolest on, aga keegi ei osanud paris tapset vastust anda - alles tana hommikul nagin eleftheriat, kes targa inimesena kohe ytles, et nyyd on neid kaheksa; hiljem pyydsin yhega (kes naeb valja nagu halli peaga gissulis) soprust soetada ja sygasin teda korva tagant ja kyllap see tuli mul tema arvates hasti valja, sest kui ma hiljem yhe teise koera patsutada votsin, siis hyppas see esimene mulle roomsalt kappadega olgadele ja jaigi sinna seisma - ju see tahendab, et nyyd on meie soprus solmitud. paater ja tadid ja lapsed on koik nii toredad ja roomsad ja mina roomustan muidugi koigest hingest vastu ja peaaegu koik kysivad, kas ma tulin koos emaga voi oega voi molemaga ja et no kus nad nyyd siis on - tundub, et teid oldi ootama hakatud. proovisin eile ylikooli helistada, et tunnistuse yle jarele kysida, aga ennae, ei kippu ega koppu telefonis ja kuna olga pidi niikuinii yhe tydrukuga ylikooli polikliinikusse minema, laksin ma ka kaasa, et oma silmaga jargi vaadata, mis seal siis toimub. ja oh imet - nii kui saime autoga valja jarve aarde, tuli valja, et kreekas ei ole kylm talv nagu oosel tundus, vaid et sooja on 18 kraadi ja et ounapuud, virsikupuud, loorberid, kydooniapuud, karikakrad, moonid, iirised, hiireherned ja koikvoimalikud niisama ilupuud ja aasalilled oitsevad taiel rinnal ja yksteise voidu - kohe ilus on ringi kaia. aga ylikoolis ei olnud ka kohapeal kippu ega koppu, mis tekitas mus veidike hammingut, onneks leidsin aga yhest teisest kohast yhe kontoridaami, kes lahkelt teatas, et tegelikult olla eile koolis streik olnud, aga et kuna tal olnud liiga palju tood, siis ta olla ikkagi kohale tulnud ja et reedel antakse mulle hea meelega tunnistust ja moelge nalja, meie selle lopuaktuse nimi on teaduparast 'vandeandmine' ja traditsiooniliselt loeb seda vannet yks lapsuke ja teised kordavad jarele ja tavaliselt loeb seda see, kes "tuleb esimeseks" ehk kellel on koige korgem keskmine hinne ja ena imet, kui ma nadal aega tagasi siin oleks olnud, siis oleks mind pandud ilmarahvale naeruks vannet ette lugema ja ohh seda komoodiat, millest nyyd plastiliste kunstide osakond ilma jai! tana kaisingi tunnistusel jarel ja peale allkirjade andmist ja tunnistuse imetlemist ja kontoriinimestele mustsostrakommide naol pistise andmist pressisin neilt valja ka paljunduse selle vandega ja oh toesti, kui mind olekski pandud vana-kreeka keeles muusadele truudust vanduma, oleks see olnud kas suur komoodia voi kole tragoodia ja mul on peale esmast vaikest ahvatlust ainult hea meel, et tubli 'teisekstulnu' sel aastal esivanduja oli. kaisin ka koolis opetajaid vaatamas, aga nagu kiuste oli graafikaopetaja just sel ajal lapsed yksinda myttama jatnud ja ei tulnud ka poole tunni jooksul tagasi ja ka fotoopetaja, kes oleks pidanud kohal olema, oli just tana otsustanud mitte tulla ja natuke mu endagi yllatuseks oli mul sellest vaga kahju. jargmisel aastal kavatsen ma nadal aega varem kreekasse tulla ja hakata siis ylikoolis koigi nende tunde segama. kui tunnistusega siia joudsin, siis patsutasid koik mind roomsalt ja vaatasid, et ilus tunnistus - nyyd me saame neid anni omaga korvuti seinale panna ja teha voistlusi, kummal on arusaamatum tunnistus. tore on ka see, et mina, ema ja ott oleme algkoolilaste hulgas natuke staaristaatuses tanu meie lumememmevideole - kui eile olgaga linna laksime, siis oli seal laheduses yks uus vaike poiss, kelle olga kohale kamandas, et nae, see siin on karoliina jne ja vaike poiss vaatas mind natuke vooristades ja siis ytles: "sa oled see, kes teeb lumememmi" - ja koigi vaikeste lastega vestlen ma korduvalt lume rohkusest ja oti pikkusest - ei teagi, kumba nad rohkem ei joua ara imestada. tana hommikul peale kirikut hakkas kloostriouest yhtakki laulu kostma ja nae, seal olid makridis ja hr. dimitris rahvariietes, kes tulid igaaastaselt lazarusepaeva (homme) kalanta'id laulma - paater taitis nende loorberiga ehitud rahakorvi roomsalt kypsistega ja ka koik see lugematu arv koeri oli tsirkuse yle roomus ja kuna stavrulal on uus hobi telefoniga asju yles filmida, siis kyllap voite ka teie seda kunagi naha, kyllap ka seda osa, kui me tadidega kloostrikoogist valja tulime ja lauljaid vaatavate poiste selja taha joudsime ja kui siis yhel hetkel avastasin ma/avastasid mind lefteris (ja vasilis ja angelos ja thomas) ja korraks vaigistasid laulu hyyded teemadel "karoliina!" ja "lumi!", nii et paater ja tadid meid noomima pidid.

Monday, December 27, 2010

Wednesday, October 13, 2010

anni elu 5

paraku oleme me anniga yksteisest eraldumas ja varsti ei tea ma enam hoopis midagi anni elust ette kanda. meie tore elus tsubames mokumegane-meistri juures jättis annile nii sygava mulje, et sellest lubas ta ise kirjutada, kohe peale tsubamet käis anni aga omapäi naras näituseavamisel ja sealt edasi on anni igal hommikul tublisti kell pool kaheksa yles ärganud ja koolis metalli tagumas ja uuristamas käinud, nii et mul on tulnud õhtuni endal ise meelt lahutada. ja homsest läheme me ju hoopis lahku! õnneks ei pea ma anni pärast siiski muretsema, sest mõni aeg tagasi juhtus see, mida ma juba ammu olin oodanud: yhel päeval teatas anni, et tema on nyyd godzilla ja hakkas igal võimalusel tasase häälega möirgama ja osutama, kus ja milliseid rahvamasse ta oma sabaga kahte lehte saaks lyya, ka rattaga sõites vonkleb ta saba sageli (esimest korda juhtus see yhel näituseavamisel, kui ta kontsakingades kõrgelt yle kõikide peade sai vaadata ja jutustas mulle nt, milliste nägudega eemal olevad oma kõnejärge ootavad tähtsad tegelased tukastavad). ehkki anni peab nyydsest peale yksipäini suures tokyos hakkama saama, kes saaks godzilla enese vastu!










Friday, September 24, 2010

anni elu 4

nagu lubatud, ärkas anni reede hommikul varakult, et nii end kui ka mind kimonosse riietada, et siis jaapani tantsu etendusele minna - peab ytlema, et see riietamine tuli tal hästi välja, mida tõendasid ka väga paljud rõõmsad hyyatused tänaval; eriti rõõmustas anni sydant, kui yks asjalik tädi metroos peale harilikke kiidusõnu kysis, et kas me oleme tantsijad.
kui uhke ka anni ise polnud, kuldset peaehet polnud tal enda jaoks kusagilt võtta.

meie piduehtes kodutänavale sobis anni elegants ideaalselt.

laupäeva õhtul soendas higashi-komagata end pyhapäevaseks tõsiseks tööks ette.

pyhapäeva hommikul olime meiegi aegsasti tõsiseks tööks - ehk mikoshiga päev läbi meie kandis majade vahel tiirutamiseks - valmis.
olime lootnud, et ehk antakse ka meile asjaosaliste jakid, aga kyllap polnud me siiski piisavalt asjaosalised ja nii me siis imetlesime alguses niisama kõikide tänavate või plokkide erinevaid jakke ja jalutasime rongkäiguga kaasa.
ka lastel oli muidugi oma mikoshi kanda.
kuna nende kolakate kandmine pole põrmugi kerge, siis tehti aeg-ajalt peatusi ja pakuti kandjatele värskendavaid karastusjooke või ka puhast õlut, sest kui aus olla, on nende kandmine piinav ja vastu pidada, tundub juba varahommikust peale kergelt purjakil olla ysna loogilise lahendusena. yks peatus sattus olema täpselt meie maja ees ja siis ei pidanud ka anni enam vastu, vaid tõi ylevalt meie geisai festivali jakid - vähemalt et midagigi oleks - ja see töötas, varsti juba hakkasid sõbralikud inimesed uurima, et mis me sellised oleme ja anni sai endale terve päeva jooksul hulga sõpru juurde.
järgmises peatuspaigas, kus ka meile värskendavaid purgijooke pakuti, sai anni sõbraks mitu toredat boss-härrat, kellele kyllap avaldas muljet anni kui sepatydruk - meid võeti kohe kampa..
..ja pandi ilmarahvale rõõmuks etteotsa mikoshit kandma.

siis me kandsime seda õigupoolest vähe, ent pealelõunal põhiparaadi ajal tassisime ja tassisime seda tõsiste tööinimestena yhe pika teejupi, nii et õlad olid sinised ja punased, yhe kohaliku templini, kus samuti oli peatuspaik ja pakuti tassiga värskendavat teed. peale teetasside ära viimist tahtis anni meile ka tassiga pakutavat vett tuua, end kohale jõudes oli tassis hoopis sake - oli kohe tunda, kuidas see kurgust otse õlgadesse läks.
mikoshide tassimine on nii tõsine töö, et on olemas professionaalid, kes käivadki kampadena festivalilt festivalile kohalikele abiks - aga ma arvan, et see on ka kohalikele uhkuseasjaks, kui nad oma festivalidel ikka asja eest on ja väga paljud inimesed aitavad kas või natuke maad seda edasi vedada.
mõned teevad seda rõõmsal meelel..
..samal ajal kui teistel paistab see konte murdvat.
kolmandad piirduvad väärika eemaltvaatlusega.
kandmist ei saa lõpetada enne, kui yks boss-meestest pole puuklotse kokku lyyes selleks märku andnud ja lõpu eel võttis ta selleks mõnuga aega ja vaesed läbiklopitud ja eufoorilised kandjad hypitasid mikoshit veel kaua eriti metsikult ja jagelesid rõõmsalt au yle olla kandjate hulgas esireas.
lõpuks kõlas ka oodatud lõpu-klakkklakk ja kõik võisid teenitult õhtusele tantsule ja pidusöögile mõtlema hakata. ja siis järgmisel aastal jälle.