anni elu 2

mõni hetk tagasi seisatas anni korraks veel keset tuba ja ytles kindlahäälselt: "ma siis nyyd lähen!" ja astus katusele ja nyyd ta seal päevitabki. peaks aega võtma, kaua ta vastu peab. igal hommikul, kui ma ärkan, tundub, et kyll on lõpuks yks tore pilvine päev ja siis, kui ma lõpuks jõuan aknast päris välja vaatama, on seal muidugi vastik paha ja me oleme iga päev kylmutatud toas varjus olnud, et alles õhtupoolikul välja minna. välja arvatud esmaspäeval, mis oli anni stipendiumipäev ja mille puhul ta arvas, et võiks midagi erakorralist teha, mõtlesime, et võiks muidugi minna (kaugele, rongiga) roppongisse fujikeskusesse foto ajaloo muuseumi ja anselm adamsi näitusele, aga see tundus lausa raiskamisena, kuna nii keskus kui näitus on niikuinii tasuta ja sinna saaks ka vaesematel päevadel minna, nii et selle asemel läksime hoopis karaokesse. umbes poole kahe paiku jõudsime sinna ja kui anni läbirääkimisi pidas ja meile laulutuba hankis, siis ma nii muuseas pärisin, et kauaks me siis jääme ja anni ytles seitsmeni ja ma ytlesin jajah, sest no kes siis seda tõsiselt võtab. aga kui me olime juba liftis ja oma putka poole sõitsime, siis ma kysisin uuesti, kaua me oleme ja anni ytles uuesti, seitsmeni, ja siis ma hakkasin juba kahtlema, et palju ta ikka yhte nalja teha viitsib. lõpuks me laulsimegi viis ja pool tundi, vahepeal hakkasid kurgud valutama ja vahepeal hakkasime deliirseteks muutuma, aga lõppkokkuvõttes oli ysna lõbus, pärast oli ainult väsimus, nagu oleks 9st 5ni rasket tööd teinud. ja leidsime, et meil oleks vaja eraldi karaoket, mille uksele oleks kirjutatud "90ndad". ylejäänud päevadel oleme aga jälle viisakalt käitunud, päeval loeme ja vaatame filme ja anni voldib ja mina meisterdan märke ja õhtupoolikuti oleme väljunud tavaliselt eesmärgiga leida mingi käsitöövidin ja siis oleme sõitnud ratastega erinevatesse kaugetesse poodidesse (yks oli nt 8kordne, kus oli eraldi ymbrikute korrus ja eraldi karpide korrus jmt ja tillukestesse mudellennukite ja -tankide poodidesse ja õigupoolest tervesse mudelkujude poodide linnaossa) ja iga päev on anni ostnud mulle umbkaudu yhe vidina. et siis järgmisel päeval avastada, et midagi oleks nagu ikka veel vaja. teisipäeval käisime ka raamatukogus, kus võtsime uued origami- ja muud raamatud. neil on vist kolm või neli riiulit inglise keelde tõlgitud jaapani kirjandust ja ma olen võtnud oma sydameasjaks need jõudumööda läbi lugeda ja anni on ka omalt poolt tublisti abiks ja praeguse seisuga tundub rahva lemmik olevat kenzaburo oe "a personal matter". eile õhtupoolikul olime sõitnud lihtsalt sajajeenipoodi kustukummi ostma, sest anni tahab mulle geisai festivali ajaks nimelist oma 'meistritemplit' teha, aga eiteakust tuli poole pealt talle mõte "aga lähme india poodi sulle musta teed ostma". ma nimelt olen siin väga leplik olnud ja heal meelel oma igapäeva-senchat joonud ja yldsegi mitte kurtnud ja ainult mõni kord õhanud, et no kyll see must tee on ikka hea ja minu arvates isegi mitte kõva häälega, aga no kes siis india poodi ei tahaks minna, kui juba niimoodi pakutakse. selleks tuli minna sellele kadaka turule, mille juures me shirley'ga sushit söömas käisime ja anni vedas mu seal rõõmuga yhte maaalusesse poodi, mille kohta ta ytles "siin on hiina toidud" (sest kohale jõudes oli 'indiast' saanud 'lihtsalt aasia' ehk yldisemalt 'hiina') ja esmase asjana paistsid sealt suured kondid, veidrad suured kalad, kilpkonnad ja ilusad kõrged riidad seajalgu. me olime terve päev poodides juba ohtralt asju maha ajanud ja jätkasime seda ka seal, sest yhtäkki oli meie ees põrandal maas ilus peen seakäpp ja me seisime seal ymber ja ei osanud midagi teha, kuni anni lõpuks seda myyjale näitas ja siis me põgenesime (jõudes siiski seajalamehe teevalikule pilgu peale visata). käisime veel ka yleval turul ringi, aga ka kõige peenemates jaapani teepoodides on kyll nii- ja naa- ja seesugust rohelist teed, aga musta eikusagil. lõpuks kogusime julgust ja läksime tagasi maaalusesse hiina turgu, kus tegelikult oli väga palju põnevaid asju (ehkki pooltest vist parem oligi, kui täpselt ei teadnud, mis nad just on) ja anni, Hea Õde, ostis mulle pool kilo puerhi, seajalamehelt veerand kilo oolongit, mis on nii suureleheline, et jätab isegi eesti elevanditeed häppi ja pärast veel poest suure paki röstitud riisiteradega rohelist teed - nyyd mul on rohkem kui kilo teed ja ma tunnen oma jõukusest mõnu. ja võib-olla leiame kunagi ka mõne päris india poe, kus on ka päris musta teed..
aga anni naasis katuselt peale pooletunnist praadimist ja säästis mind päästeoperatsioonile minemast, ma juba kartsin, et vahest on tal päikesepiste ja ta ei mõista enam alla tulla, aga inimestel, kes nii palju teed ostavad, tuleb ju silma peal hoida.