Toredad hetked on taas saabunud, ehkki ma peaks lõputööga võitlema ja sõnad nagu „lust”, „rõõm”, „lillepidu” jmt hoopis ära unustama. Nimelt on täna (9.05) siin koolis kavas suurejooneline pidupäev enne, kui põhikoolil eksamid hakkavad (nad teevad igal aastal igas aines eksameid): kavas on nii laulu kui tantsu kui teatrit kui ka kunstinäitust, mille kõigiga on mul õnnestunud minimaalselt ehk siis yldse mitte kokku puutuda, isegi pyhapäeval, kui lapsukesed koos osade kylaliskunstnikega mägesid tegid, pesin mina ainult kloostris ristimisnõu ja lippasin prygi ja salvrätikuid noppida. Seda suurem oli mu yllatus, kui ma esmaspäeval u. 5 paiku väsinult koju jõudnuna teed jõin, kui juba helistati koolist ja paluti mul *kiiremas korras* appi ilmuda. Nimelt on poisid koolihoovi kossuväljakule ehitanud tantsu- ja laululavaks hiiglasliku ja uhke laeva, mille esiserv oli vaja pooleldi lainetes laevakyljeks moondada ja marina ema ja evgenia olid sellega veits hädas. Lõbus oli see, et kui hristo seda algul ehitas, oli ta esiserva (selle, mis värvimist ootas) teinud ymmargustest laudadest, v. kena ja loomuliku ja siis oli tulnud marios, teada-tuntud kunstikriitik, ja arvanud, et see ei kõlba kuhugi ja et palju õigem oleks laevakylge teha vahtplastist ja siis see yle värvida, et siis oleks nagu päris. Ja hristo oligi puud lahti kangutanud. Ja siis muidugi lõi ta need minu ja evgenia ja marina ema tungival nõudmisel (rõhusime tervele mõistusele, mille kaotuses me teda selleks hetkeks, kui ta mariosega oli rääkinud, syydistasime) jälle tagasi. Tegime elegantseid bytsantsi stiilis laineid, mida möödujad enamasti syrrealismiks kutsusid. Mulle meeldis see, kui enamus suuri maalijaid olid juba ära läinud ja mina ainult veel u. 9ni vahuseid lainetippe värvisin, vallutasid laeva algkooli lapsed ja mängisid seal suure mõnuga piraate, algul ikka vaidlesid korralikult, et kes on jannis punahabe ja kes jannis musthabe ja ma arvan, et pikkhabe oli ka – ainult yks poiss karjus järgijätmatult (minu arvates selles tema piraatlus peamiselt seisneski): „ma olen jack sparrow! Ma olen jack sparrow!” meenutas kuidagi lefterise: „ego elefantas!!” sõjahyydu (rääkides lefterisest, käis ta täna yksi mööda väljakut ringi, kui ma seal jälle värvisin ja laulis täiest kõrist kreeka hymni). Yhel hetkel, kui ma olin läinud veidi eemale pintsleid pesema ja siis laeva poole tagasi vaatasin (oli juba hämaravõitu ka), siis ei kostunudki sealt suuremat kisa, aga kogu laevatekk oli kaetud vihases kahevõitluses paaridega, osad pysti, osad pikali, syvenenud oma võikasse piraaditöösse. kohe heldisin ja mõtlesin, et õnnelik lapsepõlv pole pooltki nii õnnelik, kui ei saa piisavalt vihaste piraatidega kahevõitlusi pidada; mõtlesin vihastele sõja- ja luurekamängudele ja sellele, et me olime ikka väga õnnelikud, et käsmus lainelas see laev oli – vihane kahevõitlus on ikka tykk maad uhkem, kui seda päris laevas saab pidada; ehk õnnestub mul paar sõna kosta, et nad selle laeva ka peale etendust veel mõneks ajaks sinna jätaks.
***
pidu osutuski väga ägedaks - puuskulptuuride näitus oli väga yllatav (et lapsed lihtsalt oskavadki selliseid asju teha), etendus väga kaasakiskuv (mu ristilaps sofia oli peaosas kapetanissa, kes terve etenduse istus lava keskel, sest ta jalg oli haavatud ja ta ei saanud ise tyrklastega sõdida - nii väike ja malbe kui ta ongi, terve saal oli ta vägevust ja käredust ja kurbust täis; kindlasti on ta jube hea näitleja, aga ma mõtlen, et need me lavastajad peavad olema ikka ka natuke yleloomulike võimetega, et sellist malbet sofiat nii võimsalt mängima panna), rahvast meeletult palju (ioanninast oli terve leegion tuttavaid ja lapsevanemaid (sofia isa ka - kutsusid mind albaaniasse kylla) ja tähtsaid ametnikke kohale tulnud), pärast õues tantsu- ja laulukava suure laeva peal, kui taamal oli järv ja loojuv kollane päike, lihtsalt ilus (kui neil on rahvariided (ja poistel fustanellad) seljas, tuleb neile kohe uus ryht ja teravamad põsenukid ja kõik olid tantsides väärikad kui kapetaniosed ja kapetanissad - sofia ise oli veel hiljem teksadegagi natuke aukartustäratav) -- ioanninast olid tulnud buzuki- ja klarinomängijad ja hiljem õhtul kostus sealt platsilt veel 12ni (võib-olla veel kauemgi, aga siis ma jäin vist juba magama) metsikut trummeldust ja vilespillimängu ja laulu nii kõvasti, et isegi kloostris sai laulusõnadest aru. "kato sto jalo'd" kostus koguni kaks korda. hommikul enne kooli läksin veel köögist läbi ja seal oli pingilnurgal väga räbaldunud olekus makridise tyberleki.