kuna anni puikleb ja ei kirjuta eriti oma jaapani-elust, siis võtan ma selle raske ylesande mõneks ajaks nyyd enda kanda ja võin kohe jutustada, et nt selhetkel anni veel magab, sest eile õhtul voltis ta veel hilja origami-asju, mida täpselt, ei tea, aga enne seda, kui ma magama jäin, jõudsin näha uhket oranzhi koera ja kollast kimonot. tuleb välja, et kolm nädalat tsirkust ja leiba, mida eestlastele oli vaja ette näidata, võib isegi kõige uhkemale stipendiumile natuke liiga teha ja seega oleme nyyd selle nädala vägagi rahumeelselt elanud. osalt ilmastikutingimuste tõttu oleme palju filme vaadanud, sest õues tundub kohe vastik olevat, aga igal päeval oleme ka mõne retke ette võtnud. esmaspäeva õhtul oli selleks tähtis reis suurde poekeskusse, et sealsest kinost kysida, et mis keeles nad neid filme seal ikka näitavad ja et ehk ka piletid ära osta. filmid on kyll õiges keeles, aga tavaline kinopilet on see-eest 1800 jeeni, mis on hirmus (vist 200 krooni), õnneks on neil aga asjast veider arusaamine ja õhtused piletid on odavamad - alates kella 8st 1200 jeeni. mõtlesime, et kyllap läheb siin lihtsalt nii vara pimedaks, et kell 8 on siin peaaegu nagu eesti 11 õhtul ja kes lapsteismelised siis ikka enam kinos käiks. õnneks on nad siin ka daamide kinoskäimise pärast mures ja igal kolmapäeval on nende pilet 1000 jeeni, hea tuleviku puhuks teada. teisipäeval käisime päikesevarjus asakusa raamatukogus, kus istusime hea jaheda pärast raamatuid valides vast paar tundi, ehkki see jaapani veidrus, et tänaval pole leida pargipinke, jätkus ka seal ja ainult hiidraamatukogu keskel oli rida tumbasid, kus natuke istuda sai, ei mingeid laudu ega asju ega kapikesi, kus rahumeeli lugeda või õppida saaks, võib-olla on neil siin tõesti nii palju inimesi, et mida vähem neid avalikes kohtades logeleks, seda parem. igatahes võttis anni meile raamatukogust kolm jutu- ja vist kolm või neli origamiraamatut ja me tarbime neid kõiki jõudsalt, mina olen siiani voltinud kure ja tuvi, kes tiibu laperdab. selle päeva õhtul sõitsime aga tagasi kinno mu julianii-pyha tähistama ja mitte niisama, vaid koos superkangelasega. anni oli oma ratta kylge yhe selle punase hõõguva pulga pannud ja pool teed kihistas ta omaette naerda, enne kui sai välja hõigatud: "kui sul häda käes, keda hõikad siis? hõõ-hõõ-hõõgtulija!!" tõesti, keegi ei kippunud hõõgtulijat kimbutama. "inception" oli hea nagu ikka ja öösel on tyhjadel tänavatel väga hea sõita, peaaegu jahe, ei-ei, peaaegu mittepalav. kolmapäevane kodustväljas meelelahutus oli õuebassein, paraku ööbasseini hooaeg on juba läbi (ööbassein, nagu ka ööloomaaed, ööfestivalid ja kõik muud ööasjad, lõppenuks kell 8), aga neljast viieni oli ka hea ujuda. kui me alguses basseini juurde jõudsime, siis esimese asjana tormasime muidugi nagu lapsed, kes kui vangis olnud, rõõmsa meelega pea ees vette, et lasta siis yhel parajasti meie kõrval basseini puhastaval vetelpäästenoorukil meile ytelda, et tegelikult olla praegu paus ja tõesti, vesi oligi päris tyhi, see-eest basseiniääred istuvaid ja pikutavaid ujujaid täis, kes vaatlesid meid huviga ja olid kindlasti tänulikud tsirkuse eest, mis aitas igavust peletada. õnneks varsti lasti meid kõiki jälle vette, mis oli isegi liiga soe, aga hea ikkagi, ainult kurjade nägudega vetelpäästepoisikesed ajasid hirmu peale, aga vetelpääste vist peabki kurja näoga olema, et keegi mitte ei söandakski uppuma hakata. ahjaa, igasugused vettehypped olid ka muidugi keelatud. hilja õhtul, kui toas oli ka juba palavaks läinud, käisime veel rattaga sõitmas, jõudsime veel kaua lahti olevasse "book-offi" ja uurisime kasutatud raamatuid ja pyydsime annile keeleõppeeesmärgil mõnda (laste-)raamatut välja valida, aga otsusele veel ei jõudnud. mulle siiski meeldis õpetlik raamat, joonistega ja puha (sihtgrupp minu arvates poisikesed), "kuidas olla tubli koer". tagasiteel sõime ehk luristasime veel sinisel sillal coolishit ja kõik oli väga hea. eile tegime ka palju tegusid, sõitsime ratastega anni kooli ja nende surnuaedade kandis, käisime anni bambusmeistrit korraks vaatamas, sõime kalakujulist oamaiustust (oi, tykike peaks ju veel alles olema), vaatasime ilupoode ja asju ja käisime ka textilestreetil, aga nyyd on anni juba yles ärganud ja kysis, mida ma siin teen, ega ma ta elust ei kirjuta ja ma ytlesin ei ja ta uskuski. ega ma siis midagi paha ju ei tee, talle on ju kõik teada, millest ma kirjutan. järgmine aruanne loodetavasti nädala pärast.
No comments:
Post a Comment