nyyd algas jälle tavaline elu, ioanninas sajab vihma ja on kylm ja ma olen jälle kohvikus ja ootan mariat, et saaks seda võltsnetilehekylge koolitöö jaoks teha ja see kõik on natuke igav, sest alles eile hommikul veel istusin ma nt elo-hanna ja veikoga ateenas kohvikus ja sundisin neid mulle raamatut ostma, et ma 6 tundi bussisõitu võiks yle elada (nad allusid lahkelt ja arvasid, et ilmalike inimeste kohus ongi kloostrielanikele meelehead valmistada - ma arvan, et see seisukoht võiks veidi laiemalt levida)(saagiks langes cormac mccarthy "no country for old men") -- ja see kohvikuskäik oli see kõige viimasem ja kõige lihtsam mu viimase aja rännakute hulgas.
sest juba neljapäeva õhtul, kui ma reelit, ristot ja kärrit (ta on ka vana muinasjutuinimene) ootasin, algas mu seiklus öise teejoomisega, sest nad jõudsid alles pool 2 öösel yle mägede ja merede kohale ja siis kui ma hommikul eksamil käisin, siis oli nii põnev juba heita moka otsast lauseid nagu "ah, mul parajasti eestlased magavad kodus". siis ma sõitsin kärmelt taksoga peramast koju ja kloostri ees nägin elenit, kes oli ka nii põnevil, et ehkki eestlastest pole veel kippugi kuulda, yhte meest ta siiski olla juba näinud. ja siis oli ka magdalini põnevil ja käskis mul selle peale kohe kooli minna ja sealt nii palju syya tuua kui ma kanda jaksan, sest eestlasi tuleb ju toita (olga oli paraku lefkadal laagrit kraamimas ja ta kahjatses hiljem väga, et sellisest soodsast eestlastevaatlemisvõimalusest ilma pidi jääma). ja varsti algaski meie, hästitoidetud eestlaste, rännak - ja et toidetuses kahtlustki poleks, sundisin ma neid ioanninas ka jäätist sööma (seal kindluse lähedal), ehkki te vist mäletate, et see jäätis on ise ka umbes lõunasöögi suurune. aga oi, kuidas me siis reisisime! esimesel päeval kylastasime mesolongit, kus suri byron ja nafpaktost, kus cervantes oma käest ilma jäi - esimeses pyydsime säilitada oma hästitoidetud eestlaste mainet ja tegime seda yhes tavernas nii hästi, et pärast pidasime plaani sealt hämmeldunud omanike silme alt põgeneda enda minemarullimise teel, aga ka lihtne lahkumine oleks rullimisena kyllap hõlpsamini läinud kui see vaevaline vaarumine, mida me nyyd pidime tegema. siis varustasime end arbuusiga ja tahtsime minna mõnda kämpingusse, mida teel mesolongist nafpaktosse pidada vähemalt kolm olema, aga kui me kella 11 paiku pimedikus seiklesime, ei märganud me midagi ja kui ma lõpuks yhte kohvikusse nafpaktoses abi läksin paluma, siis sealne lahke daam helistas sinna ja tänna ja ytles lõpuks, et kõik kämpingud on kinni ja ma siis hirmuga kysisin, et kas ta mõnda hotelli ei tea seal kandis ja siis umbes kymme minutit hiljem me olimegi lahke daami juhatatud hotellis, mis osutus väikeseks köögi ja rõduga kahetoaliseks korteriks, mis maksis kõik kokku 60 raha (järgmisel ööl olime tõesti kämpingus ja seal oli meie majake 70) ja siis me istusimegi poole ööni meie peenel rõdul ja see oli väga hea. ja siis järgmisel hommikul einestasime me mererannas yhes kohvikus, vaatlesime cervantese kuju ja merekindlusi ja pyydsime ka kõrgele mäe otsa päriskindlusesse ronida, aga hästitoidetud eestlastena tulime poole tee pealt (reeli meelehärmiks, kes on vist siis närbi isuga eestlane) tagasi ja sõitsime delfi poole, kus oli nii palju varemeid, päris sambaid ja asju (ja ameerika turiste) ja napp tund enne sulgemist jooksin ma veel muuseumi (teised ronisid veel kõrgemale mägedesse vare-staadioni vaatama) ja sain kultuurišoki, aga võib-olla mul väriseid jalad ka sellepärast, et me nii palju mööda mägivaremeid olime kapanud ja hästitoitumisest oli ka tykk aega möödas, aga no tõesti, neil oli igasuguseid kujusid ja asju seal muuseumis, millest ma oma ylinõudlikes antiikkunsti loengutes olen lugenud. nagu näiteks hiigelsfinks, esimene leitud suur vaskkuju Roheline Mees ehk siis vankrijuht, kellest ma tema õppimise ajal olin veidi sisse võetud, esimesed hiidkujud-kaksikud, palju hobuseid, keda ma olen hästi tundma õppinud ja mu lemmik antiigilõvi, kes apolloni templi friisil syvenenult paha hiiglast järab. ja palju väikesi vasest pudinaid-elukaid umbes 8. saj-st e.Kr. ainuke paha (ja hea ka) asi delfiga on see, et ta on nii kõrgel, umbes poole parnassi peal, aga isegi pool parnassi on kõrgem kui paljud muud asjad ja sinna on päris pikk tee, mis vonkleb väga innukalt, kus aga saab. õhtul me toitusime delfi kylas yhes väga koduses väikses pita gyro-kohas, kus ylejäänud lauad olid ylejäänud perekonna poolt hõivatud, sel ajal, kui yks vanaema meile lihavardaid sussitas ja teine terve see aeg, kui me seal olime, käsipõsakil kõrvallauast meid huviga vaatles. ja siis istusime veel poole ööni meie kämpingumajakese ees ja kuna oli veidike jahe, siis me, tytarlapsed, võtsime tekid ymber ja siis olime seal lustlikult - risto ja tema kookonid. ja oh õudu, järgmine päev oli juba pyhapäev ja pidime hakkama ateena poole sõitma, aga õnneks õnnestus mul neid keelitada lähedal olevast pyha luuka kloostrist läbi sõitma, mis on yks kolmest tähtsat 11.sajandi kirikust, kus on mosaiikkaunistus nii hästi säilinud ja mida aeg-ajalt võrreldakse ka hagia sofiaga ja mis oli ka väga kultuurielamuslik, ma ei olnudki selliseid mosaiike varem päriselus näinud. no ja siis me sõitsimegi ateenasse, jõudsime auto õigeks ajaks laenutusse tagasi viia ja läksime nende hostelisse ja siis konverentsikeskusesse ja ehkki ma olin kogu aeg plaaninud pyhapäeva õhtul viimase bussiga ioanninasse tagasi sõita, asus mängu saatus ja varjas meie eest elo-hanna, kes muidu vist kogu aeg seal keskuses oli, aga nyyd end peitis ja isegi oma telefonist ei teinud välja. ning peale mitmeid kahtlusi ja võitlusi oma kohusetundega (et keegi võiks mu koolitöid ka teha) ja võitlusi kurjade keelitajatega (ka elokas lõpuks vastas telefonile ja hakkas keelitama, kuna ta parajasti sõi tähtsate folkloristidega kala ja oleks neist vabanenud alles palju aega peale mu bussi lahkumist) andsin ma lõpuks nõrga inimesena järele (lõpuks õige rõõmsalt, muidugi) ja siis me istusime jälle, nagu kombeks, poole ööni õues yhes pitagyradikos ja peamiselt jutustasime lõpuks kohale jõudnud elo-hannale ja yhele teisele tydrukule meie kuulsusrikkast retkest ja siis tuli mulle isegi väikene kurbus peale, sest tundus, et kui retkest saab juba sedasi minevikuvormis jutustada, siis see tähendab, et ta ongi läbi ja et nyyd tulebki tavalisse, eestlastevabasse ellu tagasi minna. kus ma nyyd siis olengi. ja ma arvan, et ehkki igasugused varemed ja asjad ja hästitoidetavus on igati teretulnud, oli kõige ägedam ikkagi lihtsalt hommikust õhtuni eestlaste seltsis viibida ja ega see ka paha teinud, et meie autotäis tõesti eeskujulikult ägedat eestlaste komplekti täis oli, ma arvan, et ma naersin oma aasta varu kyll täis. ja seda suurem himu on mul nyyd varsti teie sekka tulla, nii et head kohtumist siis.

mul on praegu nii ponev elu, et ehkki paari tunni parast algab kreeka kunsti eksam, ei saa ma kuidagi oppida (tegelt olen ma juba nii palju oppinud, et kui ma veel neid samu asju loeks, hakkaks nad mul juba tagurpidi peast valja tulema), sest homme saabub siia eestlaste leegion, kes mind lounasse viib - reede hommikul on kyll veel 20. saj. kunsti eksam, ei teagi, kuidas ma sellega oma poneva elu kaigus hakkama saan - arvatavasti laheme ateenasse, aga voib-olla on tee peal ka juba nii palju varemeid ja asju, et ei teagi, kui kaugele me jouame, iga paev vaatan kreeka kaarti ja iga paev ohkan aina rohkem, sest kolm paeva on ikka liiga vahe, et koik asjad yle vaadata, kloostris ei joua me ka peaaegu yldse olla, ehkki ma arvan, et igale (minu) eestlasele on eluliselt oluline kas voi paar tundi minu toas losutada ja aknast valja jarve ja seal jalutavaid lehmi vaadata, kui valjas on juba paris palav, aga toas laiselda ja arbuusi syya vaga hea. ja mis koige tahtsam - nad on mulle blend-a-medi juba valmis ostnud.