enam-vahem valmis

kartulimees

kuna sel aastal mul enam eriti koolikohuslust ei ole, siis veedan aega nt pluuse joonistades (fotosid tikkides ka, aga ma ainult korraks laenasin evgenia fotokat ja uusi tikandeid ma veel esitleda ei saa):





kui nyyd mõelda, siis see roheline on ju lausa fännipluus, peaks kontsertitel kandma hakkama.

tervist, täna on kavas alice imedemaalt, millega ma kogu aeg kelkinud olen. olge lahked.


siin aga mõned sissevaatlikud ja tegelasi avavad lähiportreed:









ning millega nad siis tavaliselt seal tegelevad:

eile õhtupoolikul jõudis mitso järjega meieni ja hakkas hoovis viinamarju korjama, kyllap praegu nad lõpetavad seal tööd, aga see polegi nii hull, sest vihmase suve tõttu jäeti viinamarjad tavalisest paar nädalat kauemaks kasvama ja nii ma olen isu juba päris hästi täis söönud; hiljem, kui nad pesukausiga kööginurgas on, pole nad enam kuidagi nii ahvatlevad. aga koolis on praegu päris tore, st et tunde mul pole ja enamasti teen, mida tahan, ehk siis puhkan ja alustan jõudumööda lõputööga:

ehk siis tikin pereliikmeile riideid selga või ymbrust kenamaks, veider, et fotoõpetajale ka see idee meeldis, kui ma portreeylesande jaoks nendest piltidest, mis ma eestis trykkisin, paksu pappraamatu tegin:

ta ise läheb paariks kuuks nyyd pariisi puhkusele, aga siis ma saangi ise sydamerahus siin tikkida; see on ka lõbus, et kui ma just siia saabusin, siis samal päeval fotoeksamiga oli mul ka fotograafia ajaloo eksam, kus ma kunagi varem tunnis olin teinud põhjaliku ettekande oma lemmikfotograafist nadarist ja nyyd pidin selle pabertööks ka valmis kirjutama ja ennäe imet, päev enne eksamit, kui ma mõtlesin töö valmis kirjutada (mul on hästi palju märkmeid ja asju eesti keeles, vahepeal lugesin netis kogu aeg nadari kohta), istusin ma hoopis terve päev nagu suur nõrgamõistuslik möku arvuti ees ja ei saanud yle kymne rea kreeka keeles kirjutatud ja see on kohe hirmus, et ma vist ei oskagi ametlikult ja teaduslikult kreeka keeles kirjutada ja siis ma lõpuks ei teinudki seda pabertööd valmis, mõtlesin, et kuna ma niikuinii pean need kaks eksamit, mille ajal ma veel eestis olin, veebruaris järgi tegema, siis las teen selle kolmanda ka ja siis läksin järgmisel päeval kurva näoga õpetaja juurde. õnneks olid seal ainult mõned toredad koolikaaslased ymberringi ja neile kõigile juba meeldisid mu portreed ja yhed teised pildid olid mul ka ja siis ma hakkasin ääri-veeri uurima, et mida selles foto ajaloo tunnis kõige vähem peaks tegema, et läbi saada ja arvasin, et kyllap mul jääb kunagi selle töö (ja juhmakuse) pärast kool lõpetamata ja siis ytles õpetaja: "mis sa jamad, mine tee vikipeediast kopi-peist" ja siis ma kõikide rõõmsa naeru saatel läksingi õpetaja arvutisse ja kirjutasin umbes 2 lk-se hirmsa käkerdis-töö kokku (sest kreekakeelne vikipeedia oli nadari koha pealt kahjuks ikkagi napp ja ma pidin neid kreekakeelseid teaduslauseid muudest asjadest kokku otsima) ja kuna see oli liiga käkerdis, siis ma pressisin veel õpetajalt välja loa, et ma ei pea seda välja trykkima, vaid annan ainult cd-l (koos pauerpointi esitlusega, mis oli väga kena, aga ainult piltidega) ja rõhusin igati meie kokkuleppe kaubavahetuslik-ärilist poolt, et annan käkerdise - saan viie (see on paha hinne) ja kirjutasin cd-le suurelt peale "töö hindele'5'" ja ennäe, täna nägin arvutist, et tavalise foto olin saanud 10, foto ajaloo aga 8. ei tea, kas see oleks häbi osakonnale, kui fotos lõpetavad inimesed saavad fotos inetuid hindeid. mind kohe huvitab, mis eneseõigustus tal olla võib. aga muudest kooliasjadest oli tore kohata ka graafikaõpetajaid, kes ka on naljakalt lahked ja sel ja järgmisel nädalal peaks kogu aega olema nobedate inimeste lõputööde kaitsmised, hea võimalus jälle näha, kuidas nad oma töö kirjaliku osa on suurejooneliselt valmis kirjutanud ja siis ise juhmakuspaanikasse langeda.

halloooooo ja kas teate, ma olen parajasti paikselisel lefkada saarel, kus on esimene toeliselt vastik suveilm ehk nagu k.maria varem kurtis: "sood arbuusi ja higi tilgub! kuhu see kolbab!" tosi, ei kolba kuhugi. ma joudsin peale eksameid alles 7.juulil lefkadale, suuri tydukuid kantseldama, kus ma olin vapralt roomsa naoga, aga oh kui vasinud ja kurnatud igapaevaelust, kuni siis pyhapaeval me laksime teisele poole saart ujuma, kuna meie poolel kole lainetus oli - aga teisel pool saart oli vesi umbes 15-16 kraadi soe, mis 30 ouekraadiga vorreldes toeline kylmik oli, ja siis ma olin sunnitud seal koigest hingest kiljuma ja vaheseid paksu nahaga lapsi vees taga ajama, et ellu jaada ja nae, peale seda on mul kohe hea meel. alguses motlesin, et lahen kohe koos tydrukutega ioanninasse tagasi (ma jouan septmbris kreekasse tagasi siis, kui sess juba peal on ja tark oleks juba praegu raamatud labi lugeda), aga siis motlesin, et jaan vahemalt laagrivaheliseks ohtuks, kus seal polnud yhtki lapsukest ja meie, daamid viiekesi, mugisime ohtralt jaatist ja pitagyrot, aga siis tulid eile vaiksed poisid ja nendega ka pole nagu paha ja ma ytlesin, et ma jaan rangelt ainult laupaevani, aga nyyd igasugused tegelased keelitavad mind ja vaidavad, et tegelikult on lefkadal ka voimalik oppida ja et ma peaks helistama, et magdalini mu vajalikud raamatud yles otsiks ja paatriga siia saadaks ja ma kergeusklikuna peaaegu juba usungi neid. ega siin toesti paha pole, poistega ei pea ma meres yhe koha peal neid kullipilguga valvama, vaid voin meres suuri ringe teha ja laineid murda (sammas merepohjas kivirynkade juures on ka alles) ja saan ihuyksi oma majakeses (nr kaheksa) elada ja vaiksed poisid on ikka paris naljakad ka, praegu peaks juba esimene jalkamats ka kaima, aga daamid laksid isekeskis ujuma ja ma lasin ennast tunnikeseks internetti tuua, ostsin just mustlaspoest (kust me vist anni ja jaanusega korkjamatte vms rannatarbeid ostsime) 11 raha eest seeliku ja kaks pluusi - vaidetavalt ma alles kaalun, kas ikka jaada lefkadale, aga nagu naha, teen ettevalmistusi pikemaajaliseks viibimiseks. nyyd mu aeg saab varsti labi, aga head tervist ja head suve teilegi, eks mul lennuki peale joudmiseks tuleb ikka kord siit ara minna.

nyyd algas jälle tavaline elu, ioanninas sajab vihma ja on kylm ja ma olen jälle kohvikus ja ootan mariat, et saaks seda võltsnetilehekylge koolitöö jaoks teha ja see kõik on natuke igav, sest alles eile hommikul veel istusin ma nt elo-hanna ja veikoga ateenas kohvikus ja sundisin neid mulle raamatut ostma, et ma 6 tundi bussisõitu võiks yle elada (nad allusid lahkelt ja arvasid, et ilmalike inimeste kohus ongi kloostrielanikele meelehead valmistada - ma arvan, et see seisukoht võiks veidi laiemalt levida)(saagiks langes cormac mccarthy "no country for old men") -- ja see kohvikuskäik oli see kõige viimasem ja kõige lihtsam mu viimase aja rännakute hulgas.
sest juba neljapäeva õhtul, kui ma reelit, ristot ja kärrit (ta on ka vana muinasjutuinimene) ootasin, algas mu seiklus öise teejoomisega, sest nad jõudsid alles pool 2 öösel yle mägede ja merede kohale ja siis kui ma hommikul eksamil käisin, siis oli nii põnev juba heita moka otsast lauseid nagu "ah, mul parajasti eestlased magavad kodus". siis ma sõitsin kärmelt taksoga peramast koju ja kloostri ees nägin elenit, kes oli ka nii põnevil, et ehkki eestlastest pole veel kippugi kuulda, yhte meest ta siiski olla juba näinud. ja siis oli ka magdalini põnevil ja käskis mul selle peale kohe kooli minna ja sealt nii palju syya tuua kui ma kanda jaksan, sest eestlasi tuleb ju toita (olga oli paraku lefkadal laagrit kraamimas ja ta kahjatses hiljem väga, et sellisest soodsast eestlastevaatlemisvõimalusest ilma pidi jääma). ja varsti algaski meie, hästitoidetud eestlaste, rännak - ja et toidetuses kahtlustki poleks, sundisin ma neid ioanninas ka jäätist sööma (seal kindluse lähedal), ehkki te vist mäletate, et see jäätis on ise ka umbes lõunasöögi suurune. aga oi, kuidas me siis reisisime! esimesel päeval kylastasime mesolongit, kus suri byron ja nafpaktost, kus cervantes oma käest ilma jäi - esimeses pyydsime säilitada oma hästitoidetud eestlaste mainet ja tegime seda yhes tavernas nii hästi, et pärast pidasime plaani sealt hämmeldunud omanike silme alt põgeneda enda minemarullimise teel, aga ka lihtne lahkumine oleks rullimisena kyllap hõlpsamini läinud kui see vaevaline vaarumine, mida me nyyd pidime tegema. siis varustasime end arbuusiga ja tahtsime minna mõnda kämpingusse, mida teel mesolongist nafpaktosse pidada vähemalt kolm olema, aga kui me kella 11 paiku pimedikus seiklesime, ei märganud me midagi ja kui ma lõpuks yhte kohvikusse nafpaktoses abi läksin paluma, siis sealne lahke daam helistas sinna ja tänna ja ytles lõpuks, et kõik kämpingud on kinni ja ma siis hirmuga kysisin, et kas ta mõnda hotelli ei tea seal kandis ja siis umbes kymme minutit hiljem me olimegi lahke daami juhatatud hotellis, mis osutus väikeseks köögi ja rõduga kahetoaliseks korteriks, mis maksis kõik kokku 60 raha (järgmisel ööl olime tõesti kämpingus ja seal oli meie majake 70) ja siis me istusimegi poole ööni meie peenel rõdul ja see oli väga hea. ja siis järgmisel hommikul einestasime me mererannas yhes kohvikus, vaatlesime cervantese kuju ja merekindlusi ja pyydsime ka kõrgele mäe otsa päriskindlusesse ronida, aga hästitoidetud eestlastena tulime poole tee pealt (reeli meelehärmiks, kes on vist siis närbi isuga eestlane) tagasi ja sõitsime delfi poole, kus oli nii palju varemeid, päris sambaid ja asju (ja ameerika turiste) ja napp tund enne sulgemist jooksin ma veel muuseumi (teised ronisid veel kõrgemale mägedesse vare-staadioni vaatama) ja sain kultuurišoki, aga võib-olla mul väriseid jalad ka sellepärast, et me nii palju mööda mägivaremeid olime kapanud ja hästitoitumisest oli ka tykk aega möödas, aga no tõesti, neil oli igasuguseid kujusid ja asju seal muuseumis, millest ma oma ylinõudlikes antiikkunsti loengutes olen lugenud. nagu näiteks hiigelsfinks, esimene leitud suur vaskkuju Roheline Mees ehk siis vankrijuht, kellest ma tema õppimise ajal olin veidi sisse võetud, esimesed hiidkujud-kaksikud, palju hobuseid, keda ma olen hästi tundma õppinud ja mu lemmik antiigilõvi, kes apolloni templi friisil syvenenult paha hiiglast järab. ja palju väikesi vasest pudinaid-elukaid umbes 8. saj-st e.Kr. ainuke paha (ja hea ka) asi delfiga on see, et ta on nii kõrgel, umbes poole parnassi peal, aga isegi pool parnassi on kõrgem kui paljud muud asjad ja sinna on päris pikk tee, mis vonkleb väga innukalt, kus aga saab. õhtul me toitusime delfi kylas yhes väga koduses väikses pita gyro-kohas, kus ylejäänud lauad olid ylejäänud perekonna poolt hõivatud, sel ajal, kui yks vanaema meile lihavardaid sussitas ja teine terve see aeg, kui me seal olime, käsipõsakil kõrvallauast meid huviga vaatles. ja siis istusime veel poole ööni meie kämpingumajakese ees ja kuna oli veidike jahe, siis me, tytarlapsed, võtsime tekid ymber ja siis olime seal lustlikult - risto ja tema kookonid. ja oh õudu, järgmine päev oli juba pyhapäev ja pidime hakkama ateena poole sõitma, aga õnneks õnnestus mul neid keelitada lähedal olevast pyha luuka kloostrist läbi sõitma, mis on yks kolmest tähtsat 11.sajandi kirikust, kus on mosaiikkaunistus nii hästi säilinud ja mida aeg-ajalt võrreldakse ka hagia sofiaga ja mis oli ka väga kultuurielamuslik, ma ei olnudki selliseid mosaiike varem päriselus näinud. no ja siis me sõitsimegi ateenasse, jõudsime auto õigeks ajaks laenutusse tagasi viia ja läksime nende hostelisse ja siis konverentsikeskusesse ja ehkki ma olin kogu aeg plaaninud pyhapäeva õhtul viimase bussiga ioanninasse tagasi sõita, asus mängu saatus ja varjas meie eest elo-hanna, kes muidu vist kogu aeg seal keskuses oli, aga nyyd end peitis ja isegi oma telefonist ei teinud välja. ning peale mitmeid kahtlusi ja võitlusi oma kohusetundega (et keegi võiks mu koolitöid ka teha) ja võitlusi kurjade keelitajatega (ka elokas lõpuks vastas telefonile ja hakkas keelitama, kuna ta parajasti sõi tähtsate folkloristidega kala ja oleks neist vabanenud alles palju aega peale mu bussi lahkumist) andsin ma lõpuks nõrga inimesena järele (lõpuks õige rõõmsalt, muidugi) ja siis me istusime jälle, nagu kombeks, poole ööni õues yhes pitagyradikos ja peamiselt jutustasime lõpuks kohale jõudnud elo-hannale ja yhele teisele tydrukule meie kuulsusrikkast retkest ja siis tuli mulle isegi väikene kurbus peale, sest tundus, et kui retkest saab juba sedasi minevikuvormis jutustada, siis see tähendab, et ta ongi läbi ja et nyyd tulebki tavalisse, eestlastevabasse ellu tagasi minna. kus ma nyyd siis olengi. ja ma arvan, et ehkki igasugused varemed ja asjad ja hästitoidetavus on igati teretulnud, oli kõige ägedam ikkagi lihtsalt hommikust õhtuni eestlaste seltsis viibida ja ega see ka paha teinud, et meie autotäis tõesti eeskujulikult ägedat eestlaste komplekti täis oli, ma arvan, et ma naersin oma aasta varu kyll täis. ja seda suurem himu on mul nyyd varsti teie sekka tulla, nii et head kohtumist siis.

mul on praegu nii ponev elu, et ehkki paari tunni parast algab kreeka kunsti eksam, ei saa ma kuidagi oppida (tegelt olen ma juba nii palju oppinud, et kui ma veel neid samu asju loeks, hakkaks nad mul juba tagurpidi peast valja tulema), sest homme saabub siia eestlaste leegion, kes mind lounasse viib - reede hommikul on kyll veel 20. saj. kunsti eksam, ei teagi, kuidas ma sellega oma poneva elu kaigus hakkama saan - arvatavasti laheme ateenasse, aga voib-olla on tee peal ka juba nii palju varemeid ja asju, et ei teagi, kui kaugele me jouame, iga paev vaatan kreeka kaarti ja iga paev ohkan aina rohkem, sest kolm paeva on ikka liiga vahe, et koik asjad yle vaadata, kloostris ei joua me ka peaaegu yldse olla, ehkki ma arvan, et igale (minu) eestlasele on eluliselt oluline kas voi paar tundi minu toas losutada ja aknast valja jarve ja seal jalutavaid lehmi vaadata, kui valjas on juba paris palav, aga toas laiselda ja arbuusi syya vaga hea. ja mis koige tahtsam - nad on mulle blend-a-medi juba valmis ostnud.

kreeka elu:

laupäev oli ilus kylm ja päikseline ja kui ma ennelõunal kloostri ees hoovi pyhkisin, siis yhel hetkel tuli keegi härra, kes peale teretamist viisakusest hetkeks seisma jäi ja kysis: „kas need on konnad?” eeldusel, et inimesed on tavaliselt terve mõistuse juures, jäin ma ka kaasaelevalt kuulatama, sest õhk tõesti oli igasugust kädinat ja kvaaksumist täis. härra kyllap arvas, et ma ei saanud tast aru ja kysis uuesti, seekord tõesti käega yles puude otsa näidates: „kas need on konnad?” ma kokutasin veel veits ja siis ytlesin, et ikka varesed. „ah varesed?” ytles mees veidi pettunult. „nii konnade moodi kõlab,” ja astus edasi.

***

umbes kolm aastat tagasi vaimustas kreeka yldsust, kui ateenast vanglast kaks vangi põgenesid sel lihtsal moel, et kutsusid endale helikopteri järgi, kes nad sealt myyride vahelt välja õngitses. yks vangidest oli kurikuulus kohalik robin huud, kes röövivat panku ja jagavat saagi vaestele – ehkki ta oma vabadusepäevil oli ka ioanninas tegutsenud (võib-olla on ta isegi kusagilt siitkandist pärit, ma ei mäleta), kurdavad siinsed tädid, et neil ka elekter ja telefoniarve maksmata, aga lustakaid robineid pole kusagil abiks näha. imekombel saadud see paljokostas ja tema kaaslane albaanlane siiski uuesti kätte ja pandud sinna vanglasse tagasi. ja ennäe imet, esmaspäeva hommikul, kui albaanlane ja paljokostas jalutasid kogemata koos (muidu olid nad yksteisest rangelt eraldatud) vangla viimasel jalutusplatsil, millele ei olnud jõutud veel linnuvõrku peale ehitada, lendas sealt jälle lahke helikopter yle, viskas aga köisredeli alla (mehed olid kogemata kombel veel rõdul ka olnud, et kohe hea oleks ronima hakata) ja viis nad ära – vaesed inimesed, rõõmustage, majanduskriis või asi, kyll meile paljokostas pankadest abi hakkab tooma!

***

ning kõige suurem imeasi - meil sai koolis mäss otsa, sest me olevatki saanud seda, mis tahtsime ehk meist saab nyyd PÄRIS kunstiylikool ja kõik on nii rõõmsad ja usuvad seda ("sest nyyd ei räägi seda ainult õppejõud, vaid õpilased ise otsustasid nii!!"). va vist mina, sest ennegi on meile imeasju lubatud ja pealegi räägitakse, et siis tuleb meil kõigil PÄRIS kunsti nimel viis aastat koolis käia ja meiesuguste kohta veel ei teata, kas viies aasta tuleks kohe otsa või kutsutaks meid kunagi hiljem tagasi. oh jubedust. ma juba näen ette, et siis tulevad uued nõudmised ja uued mässud ja siis ma lähen enne pensionile, kui kool läbi saab.

lefteris on veendunud, et lund sajab laupäeviti ja võib-olla on tal õigus, sest täna sadas jälle lund ja on jälle laupäev ja ma loen veits ajaviiteks fotoraamatuid ja vaatan linnutsirkust, kus kyllap lume tõttu on täna väga kiire. peategelased on tihased, kes on yhed keskmised linnud, igas korralikus mõttes ja just siis, kui ma neist hoolega lugu pidasin, tuli yks ja hakkas nagu sadamatööline suuri saiatykke aknalaualt alla viskama, esimese tyki puhul ma arvasin, et tal on lihtsalt pude nokk, aga kui ta veel kolm tykki järjest hooga alla viskas, siis ma pidin kohe nördimusest akna lahti tegema ja oligi hulk saia lihtsalt akna all maas – no ma ei tea, kes siis sedasi, asja mõte ju selles ongi, et mina saan tsirkust ja nemad saia. enamasti ma siiski teen väikest pudi, mida nad koha peal peavad nokkima ja siis ma vaatlen neid: sel aastal on mul terve parv sinitihaseid, kes on lahedad, päristihastest umbes poole väiksemad, poole kärarikkamad ja tavaliselt tulevad ikka kambaga – aeg-ajalt on neid viis tykki korraga aknalaual, vidistavad yksteise peale ähvardavalt ja karglevad ringi ja siis on punalinnud, kes on päristihastest poole suuremad ja kes on ahned, eriti seda ei või nad sallida, et nende naised pudi saaks, kui mõni tulebki, siis ainult siutsatavad korra võimukalt ja ajavad nad minema (ikka jõle pesavägivald), nii et need, vaesekesed, peavad koos tihastega einestamas käima – see on ka huvitav, et kõik kaklevad tavaliselt ainult omasugustega, teisi ainult kõõritavad silmanurgast, aga ära ei aja, kuid kuldnokka kardavad muidugi kõik.
kui lindudel on kõht täis, siis ma narrin kasse – elo-hanna saatis mulle eile kaardi, mis teeb avamisel kõva häälega „mjAAu”, kui ma selle ymbrikust välja võtsin ja aru sain, millega peab tegu olema, siis tabas mind kerge paanikahoog ja tunne, et suur oht ei ole must kaugel ja ma võtsin kaardist kahe käega kõvasti kinni (sest mulle meenus see hirmus lugu, kuidas yks vanapaar olla jõuludeks sellise „taa-rai-da-da-da-da”-kaardi saanud ja see olla sektsioonkapi taha kukkunud, nii et vanapaar olla siis pidanud nädalaks või paariks ära või puhkusele või kuhugi minema, kuni kaardil patarei tyhjaks sai) ja hakkasin seda aeglaselt-aeglaselt avama, kuni, tjah, kaart mu peale siis „mjAAu” ytles. võtsin kaardi eile iga kord puid ahju loopima minnes kaasa, aga nagu kiuste ei olnud seal yhtegi kassi, kes tavaliselt ainult seal lösutavadki – väike must uue boileri peal, hall torude juures aknalaual ja paks kõuts nagu mauk ahju otsas, saba kui tokerjas vorst alla rippumas – nagu oleks nad seda aimanud. aga täna hommikul õnnestus mul nad kõik tabada: kõuts ajas esimeste mäude peale silmad uskumatusest suureks ja kaela õieli, siis kyllap leidis, et tegu pole õige asjaga ja kargas ahju otsast graatsiliselt nagu mauk alla ja pages kes teab kuhu, väike must astus uskumatusest kord sammu tagasi, siis sammu edasi (ja kyllap teeb seda siiani), hall aga istus asjalikult kaardi ette maha, keris saba ymber käppade ja asus uurima: vaatab, kallutab pead, nuhib, mäub vastu, tuleb vaatab kaardi taha, mäub, nuhib, kõnnib ringi ymber minu, lõpuks läks ja istus veidike eemale ja hakkas seal mäuguma – oi, need kassid ei tea, mis neid kõik veel ees ootab!
aga kyllap ei saa nad nii pea rahu, sest meil on kool jälle hõivatud, kord nädalas peetakse koosolekuid, mis kestavad tunde ja tunde, aga ma eelistan rohkem kodust mässule kaasa elada; ametlikult me muretseme ‚oma õiguste eest tööturul’, mis kyllap on õige mure, sest me oleme ju selline vaese inimese kunstikool (need vaesekesed, kes päris koolidesse ateenas ja thessalonikis sisse ei saanud) ja kreekas, kus on iga töö jaoks sadat õiges astmes diplomit ja tunnistust vaja, kirtsutatakse meiesuguste peale ametlikult nina – nii et mis meil muud yle jääb, kui et kool lukku panna ja sydamerahuga mässata. või siis näiteks, et peale jõulupuhkust jõudis sess liiga ootamatult kohale.
***
nyyd sajab kogu aeg kylma vihma, välja arvatud teisipäeval, kui yhtäkki oli meil selgest taevast +20C ja sirav päike. kyllap suurest mässamiserahutusest ei saanud ma kohe pärastlõunal paigal istuda ja pugesin võrkaia ja okastraadi vahelt välja nagu kits ja käisin või turnisin suure ringiga kõrgelt ymber kloostri, vahepeal sattusin isegi peaaegu pimedasse metsa (suurde põõsastikku), kus oli isegi mõni (kyllap) myrgiseen ja myrgimari; kloostri myyr on selja tagant ka ikka pirakas. ja kogu aeg pidi lyhikeste varrukatega olema.