eelmisel laupäeval räägiti veel nii ja naa ja ma siis ka ei läinud kuhugi, vaid pyhkisin kodus õuesid ja vaatasin marlonbrando filme, aga kolmapäeva hommikul, kui ma 7.15 meie bussi peale tahtsin minna, et kooli sõita, siis ei jõudnudki ma veel õieti märgata, et bussi ymber ryselesid ainult poisid, kui k. sia hõikas bussi sisemusest, et kas ma tulen ka lefkadale. nimelt oli mingi ylekreekaline koolivaba päev (mitte ylikoolivaba) ning terve bussitäis poisse sõitis rõõmuga lefkadale oliive noppima - õnneks olid nad lahkelt nõus ylikooli lähedalt mööda sõitma (aga kilomeetri või paar sain varahommikul mööda asfaltteed ikka kõndida) ja oh see lyhike sõit - bussitäis oliivihimulisi koolipoisse ja stavrula ja hristo ja marios ja vangelis ja k. sia, kes varahommikust peale kuulas melanhoolialaule ja lubas kõik pärast oliive ka ujuma viia - oh, see täitis mind suure kadedusega. nii et otsustasin laupäeval, kui oli tydrukute järjekord noppima asuda, kindlasti ka minna - ja siis ei olnud kedagi kloostris, kes seal laupäeval õuesid oleks pyhkinud ja siis ma juba loobusin ja lohutasin ennast, et no pyhkida ja jamesstewarti filme vaadata on ju ka tore. ja ennäe imet, vastu agripniat ja vastu ootusi tuli haido, ja siis ma ajasingi laupäeval keset öist pimedust oliivipyksid haigutades jalga ja asusime varajaste lindudena teele olga, vangelise, mariose ja valitud lapsukestega ja mul oli uni ja paha meel ja kylm ja kõik muu, mis lefkadal isegi esimeste oliividega ei leevenenud, aga ennäe, kui jõudsid meile järgi paater, mitso ja stavrula suure valge bussi ja veel suure hulga tydrukute ja mh ka juustupirukate ja kokakoolaga (kyllap selles asi oligi), siis oli tuju yhtäkki nii nagu peab ja hakkasin aga oliividele valu andma. poisid oma kahe noppekorraga ei olnud majakeste vahelt allapoole veel jõudnudki ja väidetavalt olid mõlemal korral 20 kotti saagiks saanud, mida kõik meile kogu aeg nina peale viskasid - juba eelmisest päevast alates, kui ärbeldi, et kui tahate lõbusõidule minna, siis võtke tydrukud kaasa, ega NEMAD siis poistega sammu pea ja tydrukud ärplesid muidugi vastu ja väitsid, et nemad alla 21 koti kohe ei saa korjata. õnneks leidsin ma kellestki eelmisel korral vedelema jäänud oliivipeksmiskaika, mis kohe mus sympaatiat äratas oma kahepealisusega (nagu pika kerega turd rakulka), mis töötas hästi kord nagu vaibaklopper ja siis nagu kahvel järgemööda ja oli väga tõhus oma mitmekylgse lähenemise poolest oliividele, keda sel aastal on tõesti nii mis mustab (või rohetab). seekord ma olin isepäine ja ei kuulunud kuhugi korjekampa, sest vangelis, kelle kambas ma algul olin, istus puu otsas ja kas kisas väikeste tydrukutega ja syydistas neid, et kõik lähevad mariose kampa, kuna see esitab neile matemaatikamõistatusi või siis laulis kõrgel häälel "s'agapo giati eisai oraia" ja seda komplekti ei jaksanud ma yle elada, aga kõige peamine, ta saagis nii hiigelsuuri oksi puu kyljest ära, et keegi ei jaksanud neid pysti hoida, et neilt oliive kyljest ära peksta, nii et ma hoidusin rohkem äärealadele või hiljem, kui ta saabus, mitso lähedusse, kes a) saagis ilusaid daamisuuruses oksi ja b) naeris ainult kas vangelisega, et see kogu aeg mariost syydistab või mariosega, et see syydistab vangelist, et see teda alusetult syydistab (ehkki ta seda tagasi ajas, yhte "kui niimitu inimest korjavad niipalju oliive, siis kui palju.." kuulsin ma oma kõrvaga pealt) ja naerev mitso on ikka tore (ja c) kisas tydrukutega - selleta vist ikka ei saa). kõik oleks kindlasti väga tore olnud, kui umbes kella poole 2 paiku poleks saabunud k. antonis lefkadalt koos yhe teise mehega, kes oli suurt indu täis ja muudkui hakkas nagu tuulispea koos mootorsaega järjest aina uute ja uute oliivipuude otsa ronima ja sealt suurtes kogustes oksi ja poolpuid alla saagima ja meile, kel juba näpud ja kered kanged, hakkas kerge paanikaõudus peale tulema, et ega me enam siit ei pääse, juba jälle siravad võrkudel maas uued tysedad peksuvalmis oksad, vaevalt saab yks võrk tyhjaks nopitud, selg sirutatud, kui juba jälle kostub raginat ja uued oksad prantsatavad alla ja pontsakad oliivid läigivad päikeses, mida ei saa kuidagi peksmata jätta, juba on osad tydrukud salamahti mäest ylespoole minema hiilinud ja kisagu nende peale kas või mitso, marios ja vangelis yhendkoorina, ei tule nad sealt enam alla ja juba helistab evgenia köögist olgale ja kysib, kus leib on ja kõik mõtlevad: "leib!", aga k. antonis hõikab rõõmsalt juba uue puu otsast: "ma olen seda alati öelnud, et lefkada on tõotatud maa! no kus veel oliivid nii hästi vohavad! ja kui soe ilm täna on - lausa lust oliive korjata!" kui me kell 4 lõpuks sööma jõudsime, oli k. antonise kupjalikkusest siiski ka kasu - toit oli kohe ytlemata maitsev ja ennäe, varju all 18 kotti oliive - ytelgu nyyd veel keegi, et tydrukud ei kõlba oliivikorjeks. tagasiteel oli veel toredaid hetki, kui vangelis pyydis panna tydrukuid temaga duetti laulma ("s'agpo giati eisai oraia" jälle) või kui toimus yhe melanhoolialaulu ulatuses midagi laulubattle'i taolist esirea (vangelis, marios ja olga) ja tagaosa (5 tydrukut, kes olid väga pyydlikud, kuna vangelis oli nende peale algul põhjalikult kisanud, et nad asja ikka tõsiselt võtaks) vahel. siis jõudsime koju ja parem peopesa valutas oliivipeksukaika hoidmisest veel paar päeva; kaika peitsin ma oskuslikult kaheksanda majakese (minu majake kahel viimasel suvel) ees oleva pingi alla rohtudesse.