kuna yliõpilased täna valivad yksteist, siis istun mina apoliitilise tolgusena kohvikus, joon plastmasspudelist äärmiselt ebateesnooblikult hommikul kaasatehtud suitsuteed ja pyyan kohusetundlikult netist vähemalt uudseid graafikatehnikaid uurida, aga ei jõua, looderdamine nõuab oma osa. aastaid olen (tjah, ehk peaaegu 3 siis) suutnud kuidagi siinsetest rõõmsatest mässukommunistidest eemale hoida, iga kord, kui nad lähenevad kas või silmad kinni panna - ehk näevad siis vaest väsinud tööinimest, keda võimud nii kurnavad, et too ei pysi ärkvelgi ja et ehk hakkab neil siis hale ja lähevad oma lendlehtedega mööda. eelmisel nädalal langesin siis lõpuks lõksu -- yks ysna tore tydruk, kellega me sageli samal ajal graafikas oleme, veenis mu kõrval seisvaid tydrukuid kaua aega ja kui ma silmi kinni ei pannudki, siis hoidsin ma neid vähemalt maas, et jätta mulje malbest juhmakast, kellest kyll asja ei saa, aga ohhhhhei, lõpuks pöördus ta entusiastlikult ka minu poole ja ohhhh mis kysimusega veel: "ja mis sina siis sellest kõigest arvad?" mul oli tast pärast kahjugi (õnneks, kui ma eile juhuslikult nägin teda - kleepis plakateid seinale - siis naeratas ta mulle teretades väga rõõmsalt), ma pean talle kunagi veel yle kordama, et ma pole põrmugi isiklikult tema-vastane, ehkki nii võis ehk paista, vaid selle laiskleva ärahellitatuse vastu, mida nad uhkelt idealismiks või revolutsioonilisuseks või nooruslikuks uljuseks või ma ei tea milleks nimetavad (ei valitsusele! ei politseile! ei palgatööle! kuniks on seadusi, oleme kõik seadusevastased! yliõpilastele tasuta elu! meie vanemad maksavad ju makse, miks siis meie oma hariduse (st nt bussipiletite või yyri) eest peame maksma!). ma arvan, et see võis kõrvalt vaadates ysna lõbus olla, kuidas ma kreeka keeles puterdades maailma õigluse poolt ja vastu vaielda pyydsin ja pärast veel loenguski u pool tundi omaette kui teekann podisesin, enne kui 19. sajandi igavamate kymnendite kunst mind uimastas: kunst - rahva oopium, nagu näha. selle vaidluse tulemusel olen ma nyyd aga võitlev tarblemise vastane (õige mässav töörahvaplakat peaks paljundatud a4 olema, mitte värviline ja läikiv kriitpaber nagu neil - sealt mu inspiratsioon) ja ajan koolikaaslasi hämmingusse, kui ma neilt pakutud pabertaskurätikuid vastu ei võta ja käsi seelikusse kuivatan ja tõsiselt räägin, kuidas klooritud paber on paha ja joon teed või vett koledast pruuniks muutunud plastmasspudelist ja näen mõnuga nii kaltsakas välja kui tahan (oti jope on väga suuresti abiks - eriti meeldib mulle see, et tennised ja lohmakas roheline jope on siinsetel võitlevatel oktoobrilastel justkui koolivormiks, aga oi-oi kui petlik võib olla välimus nt minu puhul!). ja siis juhtusin ma nägema filmi "into the west", mis on kahtlemata kahe-hyyumärgifilm (olen väga poolt, et inimesed ongi head ja loodus ongi ilus) ja ytleb ka, et asjad pole vajalikud ja mind väga huvitab, mis mulle selles filmis 17-aastaselt oleks kõige rohkem meeldinud ja mis 23-aastaselt ja huvitav, kas ja kuhu see mind siis oleks rändama pannud (nyyd ma olen niikuinii rohkem selline paikne reisija). nojah. loodan, et ehk vähemalt nyyd mässulised hoiavad must eemale ja ytlevad, et ma kasutu juhmakas, kellest asja ei saa.

kooliväliselt on aga suvi, tänaseks lubati 26 kraadi sooja (hommikuti on talv edasi), lefteris õpib tähti ja sofia uusi grammatikaasju ja ylejäänud lapsukesed peeni käsitööasju, mida nad aga yldse vääriliselt hinnata ei oska ja mina õmblen igasuguseid vidinaid ja jahh, väga põhimõttelagedalt ostan igasuguseid õmblustarvikuid ja kalleid käsitööasju. pyyan paraneda.