jälle märatseb meil metsik põhjatuul ja järv on algajaid vesipykse täis, ehkki enamasti on see tuul nii metsik, et suuremateks keerutusteks pole tal aegagi ja siis ta lihtsalt tõstab tyki järve õhku ja kihutab seda vee kohal pilvena edasi. ja samuti on see tuul väga maias mu linnukesi rabama, ei saa teised korralikult kõhtu täis syyagi – peavad aga varvastega aknalaua kylge klammerduma, et maitsvat pudi nokkida ja ykskord tuul lykkaski yhe hajameelse tihase alla, aga õnneks enne, kui ma jõudsin ta yle muretsema hakata, vupsas ta juba aknalauale tagasi, saiatykkki veel noka vahel. selline metsiku tuule ilm on tegelt väga teretulnud, sest siis ei saa õues pyhkida ja tädid (eleni, maria ja paraskevii) istuvad juba mitmendat päeva köögis ja lõiguvad vanu koolivihikuid lõhki, et kiriku ette paberitykke panna, kuhu inimesed nende nimesid kirjutavad, kes ylepalvetamist vajavad ja mina käin ainult aeg-ajalt puid ahju loopimas ja ylejäänud aja istun toas, joon erinevaid veidraid teid, mis anni mulle saatis (praegusel hetkel lilletee, mille valmimist me köögis koos tädidega suure huviga jälgisime), loen puškini jutustusi (ja meenutan vene keele tunde) ja õmblen fotokale veidi personaalsemat kandekotti – koolivaheaeg on ikka yks tore asi; eile olin isegi köögis abiks, vist esimest korda sel aastal, kuna mul muidu reedeti kogu aeg tunnid on. rääkides puškinist, olen ma viimaste vereproovide järgi tõenäoliselt anomaalia ja oman vahemerelist aneemiat (mis ei ole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt yks veidrus ja mingeid uuringuid pean ma veel läbima, et ikka tõesti anomaaliaks osutuda), mis eesti tingimustes on seletatav kyllap ainult vanaisa hannibali vallutustega, puškini yks vaaremasid olla niikuinii veel kreeklane kah. nii et: „kes syydi?” „puškin”. aga rääkides andersenist, kelle muinasjutte ma ennem lugesin, tal yks varblane jutustab, kuidas tal mehega on väga mugav talvekorter, sest inimesed on neile majakese teinud ja panevad neile saiapudi ka ja ehkki inimesed tegevat seda ainult enda lõbuks, et nad neid vaadata saaks, varblane selle yle ei kurtvat. nõnda on ka minul suur himu linnukesi vaadelda ja pole mul kahju neile pudi pakkuda. linnukestest kylastavad mu eine(akna)lauda: kõige tihemini tihased, siis punase kõhuga linnukesed abikaasadega (kel on pruun kõht) ja siis suurte silmadega punase kaelaga linnukesed, kes kumbki ei ole leevikesed, sest mul oli kyll meeles, et leevikesed on punased kui ladvaõunad (mul on yks pruunikaspunane ja teine oranžjas), aga ikkagi oli äärmiselt ajakohane yks ema postkaart, kus päris-leevike peal oli – sealt võis kohe näha, et minu omadel on ikka hoopis teine muster. siiski on lahendamata mysteerium, kumb neist linnukestest on κοκκινολέμης ehk punakael, sest punase kaelaga elukas on ikka täitsa oranži kaelaga ja pealegi palju harveminiesinev. ja ega see mysteerium vast enne lahene, kui ma viitsin raamatukogust mõne linnuraamatu yles otsida – kysida ju kelleltki ei saa, sest igas kylas on igal linnul ja lillel oma nimi ja nii olen ma näiteks nartsissi kohta kuulnud vähemalt 4-5 erinevat nimetust, mistõttu mul neist ykski meelde pole jäänud. mõnel harval päeval on käinud ka varblased ja ykspäev isegi tihaste punkarnõbu, kes oli pea siniseks värvinud (mul oleks nagu eesti linnuraamatutest meeles, et sõna sinitihane on olemas kyll) ja ykspäev kuldnokk, kelle nokk oli mullane (huvitav, kas maskeering?) ja kes tundus hiiglaslik. ja paar korda ei ole saanud harakad rahu, lendavad yhtpidi mööda ja teistpidi, siis istuvad elektritraadile, aga mitte akna vastu, vaid kuhugi eemale ja kui siis on seal tykk aega kannatamatult kekselnud, siis lendavad vuhhhti aknale, haaravad saiatyki ja kaovad. kujutan ette, kuidas nad siis kusagil oksa peal võidurõõmsalt koleda häälega naeravad, et näe, jälle õnnestus neid rumalaid inimesi nii kavalalt alt vedada.
*
ehkki lefteris veetis suve mariosega karaulis ja seetõttu arvutab nagu suur mees, kurtis evgenia, et lugemine ei lähe tal kohe yldse ja oli ysna rõõmus, kui ma end vabatahtlikuna yles andsin, et lefteriga tähti veerida ja andis mulle yhe igasuguste algkooliharjutustega cd ja kui ma eile peale lõunat kloostri poole läksin, siin nägin parajasti, kuidas meile puid riita loopivad poisid suure vaevaga lefteri sealt välja tõukasid ja ukse seest kohe riivi panid. lefteris ei lasknud end sellest siiski morjendada ja teatas, et ta tahaks hoopis lukummi ja mis mul oli siis selle peale kosta, kutsusin ta kööki kaasa ja uskumatu lugu, ta sõi vähemalt viis lukummi ja võttis paar tykki veel niisama kaasa ja kysis, et kustkohast me seda lukummi kyll ometi saame; mina aga teatasin talle meie peatsest õppetööst ja kuna ta kohe valmis oli, siis tegime kylaslistetoas ka esimese tunni, mille tagajärjel, tõsi jahh, on mu vasak hiireklikk paksu suhkrukihiga koos – aga ma leian, et see on siiski väike kaotus, võrreldes sellega, et lefterile jäi meelde, et see täht, mis tal yldse meelde ei jää, on N.
*
ja mulle tõi magdalini kolm šokolaadist jõuluvana!