koigi segaduste lahenduseks ytlen nyyd kindla sonaga, et fotokoti plika ei soida ei ratta ega motikaga ja olen sunnitud avalikult tunnistama, et koiges segaduses on syydi lihtsalt minu viletsad anatoomilise joonist.. omblemise oskused ja et tal on lihtsalt rattasoitjalikult selg sirge ja nina pysti peas ja et tegelikult ta HYPPAB YLE NOOBI. see on nyyd siis selge.
aga pleksiklaas on kreekas jahh eluliselt vajalik, eriti kui keegi juhtub graafikat oppima, kus
muudkui pleksiklaasi kriibitakse kunstiloomise eesmargil - ja see oleks kuidagi vaga tore, kui te koik yhtekuuluvustundest ka nyyd pleksiklaasi kaasas tassima hakkaks. nyyd on siis see selge.
ja selge olgu ka see, et tegu ei ole pormugi autobiograafiliste teostega, sest mul pole ju teragi juukseid, mida lehvitada. ma kardan, et nende araloikamises on osaliselt kindlasti syydi ka see, et kui ma ykskord graafikaklassis istusin ja omaette nohisedes.. toesti, pleksiklaasi kriipisin (jalle mingit juuste lehvides kappajat), siis yhtakki ilmus mu korvale graafikaopetaja, seisis ja vaatas veits (mina nohistasin edasi), siis korraga asetas mulle kae olale, kummardus vandeseltslaslikult mu korvale ja sosistas veel vandeseltslaslikumalt: "karoliina, mina arvan, et koik need, keda sa joonistad, oled sa ise!" ja eemaldus voidukalt ja mina ytlesin ei-ei-ei ja olin shokeeritud. ja siis vist umbes nadala parast loikasingi juuksed ara. nii et mina ei kappa kui varsake ja kui ma millestki yle hypata pyyan, siis kyllap oma varjust. hohh, nyyd on siis KOIK lopuks selge.
olen parajasti yhes netikohvikus (8 hommikul), kus on hulk inimesi, kes kyllap on siin oo labi sojamange manginud (ei tea, ega mu elu ohus ole?) ja mis lausa shokeerib mind oma muusikavalikuga - ilus, pehmete nootidega 80ndate muusika, the cure ja david bowie, ei tea, kas see on sojamangude tasakaalustamiseks nii? nt mu videolaenutuses on kogu aeg nii valju tehno, et ma ei kuule myyjagagi raakida ja toesti motisklen veidi oma elu ja ohutuse yle.