lefteris on veendunud, et lund sajab laupäeviti ja võib-olla on tal õigus, sest täna sadas jälle lund ja on jälle laupäev ja ma loen veits ajaviiteks fotoraamatuid ja vaatan linnutsirkust, kus kyllap lume tõttu on täna väga kiire. peategelased on tihased, kes on yhed keskmised linnud, igas korralikus mõttes ja just siis, kui ma neist hoolega lugu pidasin, tuli yks ja hakkas nagu sadamatööline suuri saiatykke aknalaualt alla viskama, esimese tyki puhul ma arvasin, et tal on lihtsalt pude nokk, aga kui ta veel kolm tykki järjest hooga alla viskas, siis ma pidin kohe nördimusest akna lahti tegema ja oligi hulk saia lihtsalt akna all maas – no ma ei tea, kes siis sedasi, asja mõte ju selles ongi, et mina saan tsirkust ja nemad saia. enamasti ma siiski teen väikest pudi, mida nad koha peal peavad nokkima ja siis ma vaatlen neid: sel aastal on mul terve parv sinitihaseid, kes on lahedad, päristihastest umbes poole väiksemad, poole kärarikkamad ja tavaliselt tulevad ikka kambaga – aeg-ajalt on neid viis tykki korraga aknalaual, vidistavad yksteise peale ähvardavalt ja karglevad ringi ja siis on punalinnud, kes on päristihastest poole suuremad ja kes on ahned, eriti seda ei või nad sallida, et nende naised pudi saaks, kui mõni tulebki, siis ainult siutsatavad korra võimukalt ja ajavad nad minema (ikka jõle pesavägivald), nii et need, vaesekesed, peavad koos tihastega einestamas käima – see on ka huvitav, et kõik kaklevad tavaliselt ainult omasugustega, teisi ainult kõõritavad silmanurgast, aga ära ei aja, kuid kuldnokka kardavad muidugi kõik.
kui lindudel on kõht täis, siis ma narrin kasse – elo-hanna saatis mulle eile kaardi, mis teeb avamisel kõva häälega „mjAAu”, kui ma selle ymbrikust välja võtsin ja aru sain, millega peab tegu olema, siis tabas mind kerge paanikahoog ja tunne, et suur oht ei ole must kaugel ja ma võtsin kaardist kahe käega kõvasti kinni (sest mulle meenus see hirmus lugu, kuidas yks vanapaar olla jõuludeks sellise „taa-rai-da-da-da-da”-kaardi saanud ja see olla sektsioonkapi taha kukkunud, nii et vanapaar olla siis pidanud nädalaks või paariks ära või puhkusele või kuhugi minema, kuni kaardil patarei tyhjaks sai) ja hakkasin seda aeglaselt-aeglaselt avama, kuni, tjah, kaart mu peale siis „mjAAu” ytles. võtsin kaardi eile iga kord puid ahju loopima minnes kaasa, aga nagu kiuste ei olnud seal yhtegi kassi, kes tavaliselt ainult seal lösutavadki – väike must uue boileri peal, hall torude juures aknalaual ja paks kõuts nagu mauk ahju otsas, saba kui tokerjas vorst alla rippumas – nagu oleks nad seda aimanud. aga täna hommikul õnnestus mul nad kõik tabada: kõuts ajas esimeste mäude peale silmad uskumatusest suureks ja kaela õieli, siis kyllap leidis, et tegu pole õige asjaga ja kargas ahju otsast graatsiliselt nagu mauk alla ja pages kes teab kuhu, väike must astus uskumatusest kord sammu tagasi, siis sammu edasi (ja kyllap teeb seda siiani), hall aga istus asjalikult kaardi ette maha, keris saba ymber käppade ja asus uurima: vaatab, kallutab pead, nuhib, mäub vastu, tuleb vaatab kaardi taha, mäub, nuhib, kõnnib ringi ymber minu, lõpuks läks ja istus veidike eemale ja hakkas seal mäuguma – oi, need kassid ei tea, mis neid kõik veel ees ootab!
aga kyllap ei saa nad nii pea rahu, sest meil on kool jälle hõivatud, kord nädalas peetakse koosolekuid, mis kestavad tunde ja tunde, aga ma eelistan rohkem kodust mässule kaasa elada; ametlikult me muretseme ‚oma õiguste eest tööturul’, mis kyllap on õige mure, sest me oleme ju selline vaese inimese kunstikool (need vaesekesed, kes päris koolidesse ateenas ja thessalonikis sisse ei saanud) ja kreekas, kus on iga töö jaoks sadat õiges astmes diplomit ja tunnistust vaja, kirtsutatakse meiesuguste peale ametlikult nina – nii et mis meil muud yle jääb, kui et kool lukku panna ja sydamerahuga mässata. või siis näiteks, et peale jõulupuhkust jõudis sess liiga ootamatult kohale.
***
nyyd sajab kogu aeg kylma vihma, välja arvatud teisipäeval, kui yhtäkki oli meil selgest taevast +20C ja sirav päike. kyllap suurest mässamiserahutusest ei saanud ma kohe pärastlõunal paigal istuda ja pugesin võrkaia ja okastraadi vahelt välja nagu kits ja käisin või turnisin suure ringiga kõrgelt ymber kloostri, vahepeal sattusin isegi peaaegu pimedasse metsa (suurde põõsastikku), kus oli isegi mõni (kyllap) myrgiseen ja myrgimari; kloostri myyr on selja tagant ka ikka pirakas. ja kogu aeg pidi lyhikeste varrukatega olema.