tahtsin teile pakkuda vaatamiseks oma uut fotokotti. palun:

jälle märatseb meil metsik põhjatuul ja järv on algajaid vesipykse täis, ehkki enamasti on see tuul nii metsik, et suuremateks keerutusteks pole tal aegagi ja siis ta lihtsalt tõstab tyki järve õhku ja kihutab seda vee kohal pilvena edasi. ja samuti on see tuul väga maias mu linnukesi rabama, ei saa teised korralikult kõhtu täis syyagi – peavad aga varvastega aknalaua kylge klammerduma, et maitsvat pudi nokkida ja ykskord tuul lykkaski yhe hajameelse tihase alla, aga õnneks enne, kui ma jõudsin ta yle muretsema hakata, vupsas ta juba aknalauale tagasi, saiatykkki veel noka vahel. selline metsiku tuule ilm on tegelt väga teretulnud, sest siis ei saa õues pyhkida ja tädid (eleni, maria ja paraskevii) istuvad juba mitmendat päeva köögis ja lõiguvad vanu koolivihikuid lõhki, et kiriku ette paberitykke panna, kuhu inimesed nende nimesid kirjutavad, kes ylepalvetamist vajavad ja mina käin ainult aeg-ajalt puid ahju loopimas ja ylejäänud aja istun toas, joon erinevaid veidraid teid, mis anni mulle saatis (praegusel hetkel lilletee, mille valmimist me köögis koos tädidega suure huviga jälgisime), loen puškini jutustusi (ja meenutan vene keele tunde) ja õmblen fotokale veidi personaalsemat kandekotti – koolivaheaeg on ikka yks tore asi; eile olin isegi köögis abiks, vist esimest korda sel aastal, kuna mul muidu reedeti kogu aeg tunnid on. rääkides puškinist, olen ma viimaste vereproovide järgi tõenäoliselt anomaalia ja oman vahemerelist aneemiat (mis ei ole tegelt mitte midagi hullu, lihtsalt yks veidrus ja mingeid uuringuid pean ma veel läbima, et ikka tõesti anomaaliaks osutuda), mis eesti tingimustes on seletatav kyllap ainult vanaisa hannibali vallutustega, puškini yks vaaremasid olla niikuinii veel kreeklane kah. nii et: „kes syydi?” „puškin”. aga rääkides andersenist, kelle muinasjutte ma ennem lugesin, tal yks varblane jutustab, kuidas tal mehega on väga mugav talvekorter, sest inimesed on neile majakese teinud ja panevad neile saiapudi ka ja ehkki inimesed tegevat seda ainult enda lõbuks, et nad neid vaadata saaks, varblane selle yle ei kurtvat. nõnda on ka minul suur himu linnukesi vaadelda ja pole mul kahju neile pudi pakkuda. linnukestest kylastavad mu eine(akna)lauda: kõige tihemini tihased, siis punase kõhuga linnukesed abikaasadega (kel on pruun kõht) ja siis suurte silmadega punase kaelaga linnukesed, kes kumbki ei ole leevikesed, sest mul oli kyll meeles, et leevikesed on punased kui ladvaõunad (mul on yks pruunikaspunane ja teine oranžjas), aga ikkagi oli äärmiselt ajakohane yks ema postkaart, kus päris-leevike peal oli – sealt võis kohe näha, et minu omadel on ikka hoopis teine muster. siiski on lahendamata mysteerium, kumb neist linnukestest on κοκκινολέμης ehk punakael, sest punase kaelaga elukas on ikka täitsa oranži kaelaga ja pealegi palju harveminiesinev. ja ega see mysteerium vast enne lahene, kui ma viitsin raamatukogust mõne linnuraamatu yles otsida – kysida ju kelleltki ei saa, sest igas kylas on igal linnul ja lillel oma nimi ja nii olen ma näiteks nartsissi kohta kuulnud vähemalt 4-5 erinevat nimetust, mistõttu mul neist ykski meelde pole jäänud. mõnel harval päeval on käinud ka varblased ja ykspäev isegi tihaste punkarnõbu, kes oli pea siniseks värvinud (mul oleks nagu eesti linnuraamatutest meeles, et sõna sinitihane on olemas kyll) ja ykspäev kuldnokk, kelle nokk oli mullane (huvitav, kas maskeering?) ja kes tundus hiiglaslik. ja paar korda ei ole saanud harakad rahu, lendavad yhtpidi mööda ja teistpidi, siis istuvad elektritraadile, aga mitte akna vastu, vaid kuhugi eemale ja kui siis on seal tykk aega kannatamatult kekselnud, siis lendavad vuhhhti aknale, haaravad saiatyki ja kaovad. kujutan ette, kuidas nad siis kusagil oksa peal võidurõõmsalt koleda häälega naeravad, et näe, jälle õnnestus neid rumalaid inimesi nii kavalalt alt vedada.
*
ehkki lefteris veetis suve mariosega karaulis ja seetõttu arvutab nagu suur mees, kurtis evgenia, et lugemine ei lähe tal kohe yldse ja oli ysna rõõmus, kui ma end vabatahtlikuna yles andsin, et lefteriga tähti veerida ja andis mulle yhe igasuguste algkooliharjutustega cd ja kui ma eile peale lõunat kloostri poole läksin, siin nägin parajasti, kuidas meile puid riita loopivad poisid suure vaevaga lefteri sealt välja tõukasid ja ukse seest kohe riivi panid. lefteris ei lasknud end sellest siiski morjendada ja teatas, et ta tahaks hoopis lukummi ja mis mul oli siis selle peale kosta, kutsusin ta kööki kaasa ja uskumatu lugu, ta sõi vähemalt viis lukummi ja võttis paar tykki veel niisama kaasa ja kysis, et kustkohast me seda lukummi kyll ometi saame; mina aga teatasin talle meie peatsest õppetööst ja kuna ta kohe valmis oli, siis tegime kylaslistetoas ka esimese tunni, mille tagajärjel, tõsi jahh, on mu vasak hiireklikk paksu suhkrukihiga koos – aga ma leian, et see on siiski väike kaotus, võrreldes sellega, et lefterile jäi meelde, et see täht, mis tal yldse meelde ei jää, on N.
*
ja mulle tõi magdalini kolm šokolaadist jõuluvana!

meil on paar paeva juba kylm ilm, tuul puhub nagu hull, nii et kirikuesine vaip lendaks nagu.. lendav vaip, voiks oelda, kui magdalini sinna puulattidest ja suurtest kividest kindlusi ei ehitaks ja meie suur kypress toesona plagiseb taiest joust, isegi linnukesed, kellele ma aknalaual kypsiseid ja muud pudi pakun, oleks nagu tuulest viidud. ja mul on suur koolivaevus, kyllap ma selleparast praegu kirjutangi, sest ikka on ju parem viriseda kui viisakalt kunstiteooria raamatut lugeda - juba paar paeva ma kohe ei jaksa oppida ja vaatan lolle ameerika filme (yhel mu koolioel on hea komme, et kui ta laenutusest nadalaks mone filmi votab, siis ta vahepeal annab selle paevakeseks mulle ka) ja soltuvalt lolluse tasemest (et kui kooskolas see minu omaga on), moned mulle kohe meeldivad (nt tore laikiv ponevusfilm "island" ewan mcgregori ja scarlett johansseniga -- inimesed muudkui pogenevad ja helikopterid muudkui ajavad neid taga ja plahvatavad yksteise jarel ja paike paistab ja --- mis sa, hing, veel tahta oskad, et aga oppimist edasi lykata). tana on liiga kylm ka, et oppida ja niikuinii kui ma nyyd peale illustratioonitoode esitlemist koju lahen, on juba liiga hilja, et midagi moistlikku teha; palju oigem oleks veel moni laikiv ameerika film kusagilt leida ja siis paevaunne langeda ja siis agipniale minna. ja siis hoopis homme jalle oppimisega vaevelda. tegelt tahaks, et koik maailma asjad oleks jargmisest minutist peale Hasti, aga nohjah, eks ma katsu siis isekeskis edasi vaevelda.

sel aastal on oliive nii vähe, et lefteriski jõuaks need yksi ära korjata, jama lugu kyll -- ja seetõttu ma ei tea, kas ma satungi nyyd lefkadale, aga pole hullu, sest siin on ka põnev, nt võitlevad praktiliselt kõik mu 7 koolitundi lemmiktunni tiitli yle: no kuidas ma ytlen, et foto! pole lemmik. või siis illustreerimine (viva pinokkio). või graafika (pleksiklaas on äge, ehkki ma ei tea, kuidas kreeka keeles naaskel on ja ei saa seda seetõttu osta). või kino ajalugu ("lend kuule"). või õpetaja ioannidis!. või isegi maal, kus nad minu arvates esimest korda kahe aasta jooksul vahetasid kõik natyyrmordid välja (yhes esineb erkkollane kitseke). siis ma tegelen veel 'loomingulise õmblemisega', mis tähendab e-v seda, et lõigun vanu või tydinud riideid lõhki ja vaatan, mis neist saab (siiani on saanud vaibake, et jalanõud nagu vaesed sugulased palja põranda peal ei kylitaks, rohelisest sametist pintslipinal yhele katerinale mu kursuselt ja pleksiklaasiymbris, et ta kotis katki ei praksataks) -- kui kellelgi on ideid või soove, siis võib mulle teada anda, aga ma hoiatan, et 'loominguline' tähendab seda, et ma ei vastuta mitte millegi eest. siis ma vaatan juba nädal aega twin peaksi ja olen seriaalide komplektvaatamiste poolt (kas keegi veel ikka vr5 ka austab?) ja nagu sellest vähe oleks, hakkan tõenäoliselt täna õhtupoolikust 5. ja 6. klassile kunstkäsitöötundi tegema - esimene ylesanne: katta õhupall liimiplögaste ajalehetykkidega, et saada nii kuivanult kaks maskitoorikut: valmistada yks (soojades toonides) rõõmus mask ja yks (kylmades toonides) kurblik. ja kui ma eile evgenia klassist möödusin ja lefteris esimest korda hästi pyydlikult "gia sou ka-ro-lii-na!" hõikas (varem olen ma kogu aeg 'korina' olnud), siis kysis evgenia, kas ma neile (lefteris ja anastassia ja veel paar tillukest) matemaatikat ei tahaks teha - eile mul kuidagi pea valutas, aga samas on mul terve esmaspäeva ennelõuna (12-2ni, kui kirik on esmaspäevaselt puhtaks kyyritud) enne kooli minekut vaba ja järele mõteldes tundub yksplussyhe ylekordamine päris ahvatlev. ah, mis ma räägin, lefteris oskas juba suvel 9+9st 40+40ni. ja meid peale lõunat yle lugeda (mehed, naised ja koerad nii koos kui eraldi, kui vaja).

mul on tunne, et sellest päris piisab sellesuvise napi laagrielu kirjeldamiseks. no ja meri ja jalka olid ka veel, mis pildile ei mahtunud.

Toredad hetked on taas saabunud, ehkki ma peaks lõputööga võitlema ja sõnad nagu „lust”, „rõõm”, „lillepidu” jmt hoopis ära unustama. Nimelt on täna (9.05) siin koolis kavas suurejooneline pidupäev enne, kui põhikoolil eksamid hakkavad (nad teevad igal aastal igas aines eksameid): kavas on nii laulu kui tantsu kui teatrit kui ka kunstinäitust, mille kõigiga on mul õnnestunud minimaalselt ehk siis yldse mitte kokku puutuda, isegi pyhapäeval, kui lapsukesed koos osade kylaliskunstnikega mägesid tegid, pesin mina ainult kloostris ristimisnõu ja lippasin prygi ja salvrätikuid noppida. Seda suurem oli mu yllatus, kui ma esmaspäeval u. 5 paiku väsinult koju jõudnuna teed jõin, kui juba helistati koolist ja paluti mul *kiiremas korras* appi ilmuda. Nimelt on poisid koolihoovi kossuväljakule ehitanud tantsu- ja laululavaks hiiglasliku ja uhke laeva, mille esiserv oli vaja pooleldi lainetes laevakyljeks moondada ja marina ema ja evgenia olid sellega veits hädas. Lõbus oli see, et kui hristo seda algul ehitas, oli ta esiserva (selle, mis värvimist ootas) teinud ymmargustest laudadest, v. kena ja loomuliku ja siis oli tulnud marios, teada-tuntud kunstikriitik, ja arvanud, et see ei kõlba kuhugi ja et palju õigem oleks laevakylge teha vahtplastist ja siis see yle värvida, et siis oleks nagu päris. Ja hristo oligi puud lahti kangutanud. Ja siis muidugi lõi ta need minu ja evgenia ja marina ema tungival nõudmisel (rõhusime tervele mõistusele, mille kaotuses me teda selleks hetkeks, kui ta mariosega oli rääkinud, syydistasime) jälle tagasi. Tegime elegantseid bytsantsi stiilis laineid, mida möödujad enamasti syrrealismiks kutsusid. Mulle meeldis see, kui enamus suuri maalijaid olid juba ära läinud ja mina ainult veel u. 9ni vahuseid lainetippe värvisin, vallutasid laeva algkooli lapsed ja mängisid seal suure mõnuga piraate, algul ikka vaidlesid korralikult, et kes on jannis punahabe ja kes jannis musthabe ja ma arvan, et pikkhabe oli ka – ainult yks poiss karjus järgijätmatult (minu arvates selles tema piraatlus peamiselt seisneski): „ma olen jack sparrow! Ma olen jack sparrow!” meenutas kuidagi lefterise: „ego elefantas!!” sõjahyydu (rääkides lefterisest, käis ta täna yksi mööda väljakut ringi, kui ma seal jälle värvisin ja laulis täiest kõrist kreeka hymni). Yhel hetkel, kui ma olin läinud veidi eemale pintsleid pesema ja siis laeva poole tagasi vaatasin (oli juba hämaravõitu ka), siis ei kostunudki sealt suuremat kisa, aga kogu laevatekk oli kaetud vihases kahevõitluses paaridega, osad pysti, osad pikali, syvenenud oma võikasse piraaditöösse. kohe heldisin ja mõtlesin, et õnnelik lapsepõlv pole pooltki nii õnnelik, kui ei saa piisavalt vihaste piraatidega kahevõitlusi pidada; mõtlesin vihastele sõja- ja luurekamängudele ja sellele, et me olime ikka väga õnnelikud, et käsmus lainelas see laev oli – vihane kahevõitlus on ikka tykk maad uhkem, kui seda päris laevas saab pidada; ehk õnnestub mul paar sõna kosta, et nad selle laeva ka peale etendust veel mõneks ajaks sinna jätaks.
***
pidu osutuski väga ägedaks - puuskulptuuride näitus oli väga yllatav (et lapsed lihtsalt oskavadki selliseid asju teha), etendus väga kaasakiskuv (mu ristilaps sofia oli peaosas kapetanissa, kes terve etenduse istus lava keskel, sest ta jalg oli haavatud ja ta ei saanud ise tyrklastega sõdida - nii väike ja malbe kui ta ongi, terve saal oli ta vägevust ja käredust ja kurbust täis; kindlasti on ta jube hea näitleja, aga ma mõtlen, et need me lavastajad peavad olema ikka ka natuke yleloomulike võimetega, et sellist malbet sofiat nii võimsalt mängima panna), rahvast meeletult palju (ioanninast oli terve leegion tuttavaid ja lapsevanemaid (sofia isa ka - kutsusid mind albaaniasse kylla) ja tähtsaid ametnikke kohale tulnud), pärast õues tantsu- ja laulukava suure laeva peal, kui taamal oli järv ja loojuv kollane päike, lihtsalt ilus (kui neil on rahvariided (ja poistel fustanellad) seljas, tuleb neile kohe uus ryht ja teravamad põsenukid ja kõik olid tantsides väärikad kui kapetaniosed ja kapetanissad - sofia ise oli veel hiljem teksadegagi natuke aukartustäratav) -- ioanninast olid tulnud buzuki- ja klarinomängijad ja hiljem õhtul kostus sealt platsilt veel 12ni (võib-olla veel kauemgi, aga siis ma jäin vist juba magama) metsikut trummeldust ja vilespillimängu ja laulu nii kõvasti, et isegi kloostris sai laulusõnadest aru. "kato sto jalo'd" kostus koguni kaks korda. hommikul enne kooli läksin veel köögist läbi ja seal oli pingilnurgal väga räbaldunud olekus makridise tyberleki.

haya, elagu massumeelsus! ma peaaegu juba loodan, et sel aastal (sel semestril) ei tulegi enam kooli minna, sest seal aina massatakse. age on see, et nyyd ei massa mitte ainult opilased (kes kooliruume hoivavad), vaid ka oppejoud on omakorda streiki alustanud. ma sain vahepeal teada, misparast me oieti massamegi: yks on see, et tahetakse lubada erakorgkoole (ma ei tea, kas neid siiani kreekas siis toesti yhtegi ei ole?) ja koik vaidavad, et siis saavad erakoolide lopetajad paremaid tookohti ja keegi ei usu, et nt eestis on tavaylikoolidel kuidagi rohkem autoriteetsust ja usaldusvaarsust. ja teine asi, oh imet: nimelt kui opilastel on tahtmine ylikooli hoivata, siis on see nende inimoigus ja politseil on rangelt keelatud neile midagi teha, oigupoolest on neil keelatud isegi yle ylikooli ukse astuda. ja seda seadust tahetakse nyyd natuke muuta ja selleparast massataksegi ja mulle tundub, hoivati yksmeelselt koik ylikoolid, kuniks veel saab. ja kui nt tulid moned yliopilased kaugelt kyproselt eksameid tegema, anti neile (ateenas) nende ennekuulmatu pugejalikkuse eest lihtsalt peksa, et neisse veidigi massumeelsust systida. ma hoian ennast targu ylikoolist eemal ja ei kurda yldsegi:) igapaevaelu veedan oppides voi niisama lugedes voi kraamides voi kasulik olles (lopuks mind aktsepteeritakse jalle kui paris-inimest ja lubatakse ennast liigutada) ja yleyldiselt roomus olles - aeg-ajalt olen ohtuks yldisest kasulikolemisest paris vasinud, no ja ytle nyyd, kui ma siis viisaka inimese kombel magama tahan jaada, tuleb valja, et ma olen kuidagi roomsavoitu ja olen sunnitud veel tunnike voi paar seal itsitama - ja ise olen nii vasinud, nii vasinud! kuhu see ka kolbab. monikord kain magede peal kondimas ka ja teen linnuvaatlusi, aga tuleb tunnistada, et laias laastus jagan ma linnud jarve- ja puulindudeks voi suur- ja vaikelindudeks voi nt pardi- ja vareselaadseteks. erandi teen ainult tihastele, pasknaaridele, kormoranidele ja korkjalindudele (kuuluvad lindkonda: jarve-, vaike-, pigem varese-), kes vaikeste vudinatena istuvad korkjate peal, ja kui nad kahekesi yhe korkja peal on, siis on korkjas linnuraskusest vee kohal vaga lookas.