paraku oleme me anniga yksteisest eraldumas ja varsti ei tea ma enam hoopis midagi anni elust ette kanda. meie tore elus tsubames mokumegane-meistri juures jättis annile nii sygava mulje, et sellest lubas ta ise kirjutada, kohe peale tsubamet käis anni aga omapäi naras näituseavamisel ja sealt edasi on anni igal hommikul tublisti kell pool kaheksa yles ärganud ja koolis metalli tagumas ja uuristamas käinud, nii et mul on tulnud õhtuni endal ise meelt lahutada. ja homsest läheme me ju hoopis lahku! õnneks ei pea ma anni pärast siiski muretsema, sest mõni aeg tagasi juhtus see, mida ma juba ammu olin oodanud: yhel päeval teatas anni, et tema on nyyd godzilla ja hakkas igal võimalusel tasase häälega möirgama ja osutama, kus ja milliseid rahvamasse ta oma sabaga kahte lehte saaks lyya, ka rattaga sõites vonkleb ta saba sageli (esimest korda juhtus see yhel näituseavamisel, kui ta kontsakingades kõrgelt yle kõikide peade sai vaadata ja jutustas mulle nt, milliste nägudega eemal olevad oma kõnejärge ootavad tähtsad tegelased tukastavad). ehkki anni peab nyydsest peale yksipäini suures tokyos hakkama saama, kes saaks godzilla enese vastu!
