nagu lubatud, ärkas anni reede hommikul varakult, et nii end kui ka mind kimonosse riietada, et siis jaapani tantsu etendusele minna - peab ytlema, et see riietamine tuli tal hästi välja, mida tõendasid ka väga paljud rõõmsad hyyatused tänaval; eriti rõõmustas anni sydant, kui yks asjalik tädi metroos peale harilikke kiidusõnu kysis, et kas me oleme tantsijad.
kui uhke ka anni ise polnud, kuldset peaehet polnud tal enda jaoks kusagilt võtta.
meie piduehtes kodutänavale sobis anni elegants ideaalselt.
laupäeva õhtul soendas higashi-komagata end pyhapäevaseks tõsiseks tööks ette.
pyhapäeva hommikul olime meiegi aegsasti tõsiseks tööks - ehk mikoshiga päev läbi meie kandis majade vahel tiirutamiseks - valmis.
olime lootnud, et ehk antakse ka meile asjaosaliste jakid, aga kyllap polnud me siiski piisavalt asjaosalised ja nii me siis imetlesime alguses niisama kõikide tänavate või plokkide erinevaid jakke ja jalutasime rongkäiguga kaasa.
ka lastel oli muidugi oma mikoshi kanda.
kuna nende kolakate kandmine pole põrmugi kerge, siis tehti aeg-ajalt peatusi ja pakuti kandjatele värskendavaid karastusjooke või ka puhast õlut, sest kui aus olla, on nende kandmine piinav ja vastu pidada, tundub juba varahommikust peale kergelt purjakil olla ysna loogilise lahendusena. yks peatus sattus olema täpselt meie maja ees ja siis ei pidanud ka anni enam vastu, vaid tõi ylevalt meie geisai festivali jakid - vähemalt et midagigi oleks - ja see töötas, varsti juba hakkasid sõbralikud inimesed uurima, et mis me sellised oleme ja anni sai endale terve päeva jooksul hulga sõpru juurde.
järgmises peatuspaigas, kus ka meile värskendavaid purgijooke pakuti, sai anni sõbraks mitu toredat boss-härrat, kellele kyllap avaldas muljet anni kui sepatydruk - meid võeti kohe kampa..
..ja pandi ilmarahvale rõõmuks etteotsa mikoshit kandma.
siis me kandsime seda õigupoolest vähe, ent pealelõunal põhiparaadi ajal tassisime ja tassisime seda tõsiste tööinimestena yhe pika teejupi, nii et õlad olid sinised ja punased, yhe kohaliku templini, kus samuti oli peatuspaik ja pakuti tassiga värskendavat teed. peale teetasside ära viimist tahtis anni meile ka tassiga pakutavat vett tuua, end kohale jõudes oli tassis hoopis sake - oli kohe tunda, kuidas see kurgust otse õlgadesse läks.
mikoshide tassimine on nii tõsine töö, et on olemas professionaalid, kes käivadki kampadena festivalilt festivalile kohalikele abiks - aga ma arvan, et see on ka kohalikele uhkuseasjaks, kui nad oma festivalidel ikka asja eest on ja väga paljud inimesed aitavad kas või natuke maad seda edasi vedada.
mõned teevad seda rõõmsal meelel..
..samal ajal kui teistel paistab see konte murdvat.
kolmandad piirduvad väärika eemaltvaatlusega.
kandmist ei saa lõpetada enne, kui yks boss-meestest pole puuklotse kokku lyyes selleks märku andnud ja lõpu eel võttis ta selleks mõnuga aega ja vaesed läbiklopitud ja eufoorilised kandjad hypitasid mikoshit veel kaua eriti metsikult ja jagelesid rõõmsalt au yle olla kandjate hulgas esireas.
lõpuks kõlas ka oodatud lõpu-klakkklakk ja kõik võisid teenitult õhtusele tantsule ja pidusöögile mõtlema hakata. ja siis järgmisel aastal jälle.
nagu lubatud, ärkas anni reede hommikul varakult, et nii end kui ka mind kimonosse riietada, et siis jaapani tantsu etendusele minna - peab ytlema, et see riietamine tuli tal hästi välja, mida tõendasid ka väga paljud rõõmsad hyyatused tänaval; eriti rõõmustas anni sydant, kui yks asjalik tädi metroos peale harilikke kiidusõnu kysis, et kas me oleme tantsijad.
kui uhke ka anni ise polnud, kuldset peaehet polnud tal enda jaoks kusagilt võtta.
meie piduehtes kodutänavale sobis anni elegants ideaalselt.
laupäeva õhtul soendas higashi-komagata end pyhapäevaseks tõsiseks tööks ette.
pyhapäeva hommikul olime meiegi aegsasti tõsiseks tööks - ehk mikoshiga päev läbi meie kandis majade vahel tiirutamiseks - valmis.
olime lootnud, et ehk antakse ka meile asjaosaliste jakid, aga kyllap polnud me siiski piisavalt asjaosalised ja nii me siis imetlesime alguses niisama kõikide tänavate või plokkide erinevaid jakke ja jalutasime rongkäiguga kaasa.
ka lastel oli muidugi oma mikoshi kanda.
kuna nende kolakate kandmine pole põrmugi kerge, siis tehti aeg-ajalt peatusi ja pakuti kandjatele värskendavaid karastusjooke või ka puhast õlut, sest kui aus olla, on nende kandmine piinav ja vastu pidada, tundub juba varahommikust peale kergelt purjakil olla ysna loogilise lahendusena. yks peatus sattus olema täpselt meie maja ees ja siis ei pidanud ka anni enam vastu, vaid tõi ylevalt meie geisai festivali jakid - vähemalt et midagigi oleks - ja see töötas, varsti juba hakkasid sõbralikud inimesed uurima, et mis me sellised oleme ja anni sai endale terve päeva jooksul hulga sõpru juurde.
järgmises peatuspaigas, kus ka meile värskendavaid purgijooke pakuti, sai anni sõbraks mitu toredat boss-härrat, kellele kyllap avaldas muljet anni kui sepatydruk - meid võeti kohe kampa..
..ja pandi ilmarahvale rõõmuks etteotsa mikoshit kandma.
siis me kandsime seda õigupoolest vähe, ent pealelõunal põhiparaadi ajal tassisime ja tassisime seda tõsiste tööinimestena yhe pika teejupi, nii et õlad olid sinised ja punased, yhe kohaliku templini, kus samuti oli peatuspaik ja pakuti tassiga värskendavat teed. peale teetasside ära viimist tahtis anni meile ka tassiga pakutavat vett tuua, end kohale jõudes oli tassis hoopis sake - oli kohe tunda, kuidas see kurgust otse õlgadesse läks.
mikoshide tassimine on nii tõsine töö, et on olemas professionaalid, kes käivadki kampadena festivalilt festivalile kohalikele abiks - aga ma arvan, et see on ka kohalikele uhkuseasjaks, kui nad oma festivalidel ikka asja eest on ja väga paljud inimesed aitavad kas või natuke maad seda edasi vedada.
mõned teevad seda rõõmsal meelel..
..samal ajal kui teistel paistab see konte murdvat.
kolmandad piirduvad väärika eemaltvaatlusega.
kandmist ei saa lõpetada enne, kui yks boss-meestest pole puuklotse kokku lyyes selleks märku andnud ja lõpu eel võttis ta selleks mõnuga aega ja vaesed läbiklopitud ja eufoorilised kandjad hypitasid mikoshit veel kaua eriti metsikult ja jagelesid rõõmsalt au yle olla kandjate hulgas esireas.
lõpuks kõlas ka oodatud lõpu-klakkklakk ja kõik võisid teenitult õhtusele tantsule ja pidusöögile mõtlema hakata. ja siis järgmisel aastal jälle.
